Artur Raiendik

Käisin eile koos Nõmme Kaljuga Kohtla-Järvel ning nüpeldasime kohalikku Lootust 0:6. Jõudsime kohale kaks tundi enne avavilet ning algul mõtlesin, et mida ma siin nii kaua teen. Läksin ja vaatasin linna peal ringi, mida ma ikka oleks niisama passinud. Kevadel mängisime Lootusega Ahtmes ning see oli küll masendav “pommiauk”. Järve asum jättis mulle palju positiivsema mulje, oma osa oli selles kindlasti ka suurepärasel suveilmal. Majad olid enamasti korda tegemata, kuid siiski piirkonnale omapärase arhitektuuriga. Pean tunnistama, et ma palju Järveküla teelt kõrvale ei kaldunud, kuid nägin nii mõndagi huvitavat ja loomulikult tegin sellest pilti ka.

Jõudsin aegsasti tagasi staadionile ning olin tunnistajaks korralikule purustustööle. Üks purjus kohalike seltskond palus endast pilti teha. Peale mängu juhatas Tompa meid kohalikku magazin‘i, kuid seal ei leidnud keegi midagi sobivat ning me liikusime jalgsi edasi suuremasse poodi. Buss tuli meile sinna järgi, korjasime Tompa ja Istvani ka magazin‘i juurest peale ning sõitsime tagasi koju.

Kohtla järve koosneb teatavasti kuuest asumist: Kukruse, Oru, Sompa, Viivikonna (koos Sirgalaga), Ahtme ja Järve – kolmes viimases olen nüüd ära käinud.

Artur Minu elu JK Nõmme Kalju, Reis

Eile olin tööl vaid pool päeva. Selle jooksul märkasin, et kui tööpäev on poole lühem, siis liigub ka aeg kaks korda aeglasemalt! Lahkusin töölt, käisin Tondilt läbi ning edasi Hiiule bussi peale. Mitte just kõige meeldivama üllatusega pidin tõdema, et seekord me ei saanud jälle oma tavabussi, vaid selle väiksema venna – enamus mängijaid pidi kõrvuti istuma, ma sain õnneks veidi laiutada – niipalju kui see võimalik oli. Vahelduseks sõitsime mööda Viljandi maanteed – Tartu mnt. on pea sama igav ja tüütu kui Peterburi oma, lisaks polnud meie doktorihärra kunagi seda teed mööda sõitnud, seega jätkus tal uudistamist küllaga. Vahepeatuse tegime Türil. Viljandisse jõudes tundsin, et päike oli mulle jõudnud pika päeva jooksul liiga teha, mänguni oli tund, käisin poes ja kosutasin end vee ja jäätisega.

Staadionile jõudes nägin, et neiu Cat on ka kohal, seega ei hakanud end piltide tegemisega vaevama ja hea oligi, pea valutas sellest kütvast päikesest piisavalt. Mäng iseenesest polnud suurem asi, kuid kasutasime Tuleviku eksimused ära ja Kaljule 1:4 võit. Kes tahab lugeda, mis toimus, siis vaadake Kalju kodulehele – seal on kõik kirjas. Lahe oli see, et Christian lõi oma esimese värava Kalju särgis ning seejärel oli üle väljaku kuulda Miku häält: “Esimene, jah? Väga hea, teed välja!” Tänu sõidule jäime olime ilma jäämas kahest MM’i 1/8-finaalist: Paraguay-Jaapan ja Hispaania-Portugal. Teist mängu pidime kohe peale kohtumise lõppu kõik koos vaatama minema mingisse pubisse, mille asukoha Tompa oli välja uurinud, kuid kõigi suureks pettumuseks teatas bussijuht, et ta peab hiljemalt keskööks tagasi Tallinnas olema, sest hommikul tuleb uus sõit peale ning sõidumeeriku järgi peab buss vahepeal teatud tunnid seisma. Kahju, kõik tahtsid väga seda mängu näha. Polnud midagi parata, poest läbi nagu ikka ja tagasi kodu poole. Koju jõudsin umbes poole ühe paiku, magama tund hiljem, äratus oli erandkorras juba 5:30, fuck yeah!

Artur Minu elu Ilm, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Reis, Suvi

TALLINN – VIIVIKONNA – NARVA-JÕESUU – ONTIKA/VALASTE – TALLINN.

Alvin koos Triinuga korjasid mu kella 10′ne paiku Pärnu mnt’lt peal, juhendasin meid linnast välja ning rataste all oli taaskord ülimalt tüütu ja igav Peterburi mnt. Praegu seal toimuv teedeehitus küll lõhub pisut seda muidu sirgjoonelise kulgemise rutiini. Esimeseks sihtmärgiks oli Viivikonna – Eesti oma ghost town, no peaaegu. Kunagi oli Viivikonna lähistel põlevkivikaevandus ning seal elas ligi 2000 inimest. 2008 aasta aprillis käis seal “Reporter” ning sama aasta novembris Võsa Pets, kes mainis, et nüüd on seal kõigest ligi 40 elanikku. Meile avanes küll veidi rõõmsam vaatepilt – inimesi tundus olevat ikka tsipa rohkem kui 40. Paar aastat on “Võsareporteri” külaskäigust möödas, lisaks veel suvine aeg. Siiski saime küllaldaselt näha seda, mille järgi olime tulnud – kõikjal olid hüljatud ning lagunenud hooned, võsa ja kõrge rohi, mis neelas vana asfalti, kus seda veel oli. Parme (putukaid) ja sääski oli palju ning neile tundusid eriti meeldivat turistid.

Edasi sõitsime Narva-Jõesuusse. Viivikonna pakkusin enne reisi välja mina kuuldes, et Alvinil oli mõte Narva-Jõesuus ära käia. Mulle see mõte igati sobis, sest ma polnud sinna kunagi sattunud, Narva aga küll, viimati alles 1. juunil. Kohale jõudes hankisime parkimispileti ning suundusime mere poole. Kuulus 7 kilomeetrine rand oli päris šeff, kuid ilmselt mitte nii korras kui ta ilmselt on oma… ütleme siis tippvormis. Mul tekkis tahtmatu võrdlus Pirita rannaga – seal olen harjunud nägema ühel pool Merivälja ja Viimsit jne ning teisel pool jahisadamat, kesklinna ning mereliiklust. Narva-Jõesuu rand mõjus selle kõrval tohutu suure tühjusena – sirge rannajoon, ees ainult meri, mitte mingeid laevu, saari ega elutegevusest pakatavaid poolsaari. Jalutasime pikki randa Tallinna suunas, seejärel keerasime metsa vahele ning liikusime mööda teeäärt tagasi auto poole. Vaatasime põgusalt suurt tühja hotellikompleksi majakarpi (Vabaduse tn 75) ning palkidest õigeusu kirikut. Sõitsime autoga veidi edasi ning heitsime pilgu peale ajaloolisele kuursaalile, millest on alles vaid majakarp. Varemeteks on vist veidi vara veel nimetada, kuid väga rõõmustav see vaatepilt siiski pole, seinad on veel enam-vähem püsti,  millalgi on vähemalt plekk-katus peale pantud. Jalutasime ka Heledas Pargis, milles kuursaal ise ka asus. Kuna nälg hakkas näpistama, siis otsustasime sööma minna ning sõitsime tagasi hotell-restoran Traffic’usse, kust olime algselt ostnud ka parkimispileti (neid müüakse Narva-jõesuus kõikjal, kuna terve linn on ühtne parkimisala). koht oli väga kena, teenindus viisakas, toit (šašlõkk sealihast) maitsev ning hinnad mõistlikud – soovitan julgelt! Kõhud täis mõtlesime mida edasi teha – algselt olime mõelnud Narva sõita, kuid kuna kell oli juba 16 paiku ning meil puudus nii kaart kui ka oskus ise seal kiirelt huvitavamate kohtade juurde jõuda (ma tunnen vaid Kreenholmi staadioni ümbrust ning teed sinna Narva piirilt ), siis otsustasime tagasi Tallinna poole sõita ning hommikul jutuks olnud Ontika pankrannikut ning Valaste juga külastada.

Olin kõrgemaid ja madalamaid pankrannikuid varemgi näinud, kuid see koos Valaste joa ning vaateplatvormi ja treppidega jättis võimsa mulje. Nagu Alvin ütles, et justkui see polekski Eestis. Ega jah, igal nurgal selliseid kohti just ei ole. Juga ise on oma 30.5 meetriga Eesti kõrgeim. Väga väga suurepärane koht. Pikemalt polegi mõtet sellest heietada – kes veel seda oma silmaga näinud pole, siis tasub kindlasti minna! Veel heitsime pilgu peale joa lähistel asuvale Ontika mõisakompleksile ning peale seda suundusime juba Tallinna poole. Peale pilvist hommikut välja tulnud päike soojendas mind läbi küljeakna ning väsimus pikast päevast tikkus ligi – tukkusin veidi. Tagasi koju jõudsin 19:30 paiku.

Kogu reis oli väga tore, tänan oma kaaslasi suurepärase seltskonna eest! Loomulikult tegin igal pool pilte ka, need on nüüdseks arvutis, mõned panoraamidki on juba valmis meisterdatud aga nende galeriisse jõudmisega läheb ilmselt veel aega, seega palun kannatust!

Artur Minu elu Pildistamine, Reis, Suvi

Punker

Eile hommikul kell 8:00 startisime Alvariga jalgratastel Paljassaare poolsaare suunas. Alvar polnud seal kandis kunagi käinud, teel imetles ta Kopli värvistkooruvaid maju – ma ütlesin talle, et you haven’t seen nothing yet! Mina olin Paljassaare lõpus käinud korra, eelmise aasta aprillis, jalgsi. Toona jäi laeks Katariina kai ning Väike-Paljassaare poolsaar, kuid teadsin, et tahan kindlasti tagasi minna ning ka Suur-Paljassaare üle vaadata. Ratastega liikumine oli oluliselt lihtsam ja kiirem seega jõudsime nii kaile kui mõlemale poolsaarele. Minu jaoks oli põhiliseks sihtpunktiks Suur-Paljasaare tipus asuvad tsaariaegse patarei suurtükipositsioonide betoonpunkrid. Need ja muud erinevate ajastute militaarsest tegevusest maha jäänud vaikivad jäljed said nähtud nagu ka kena ning suhteliselt metsik loodus. Tuul oli väga tugev ning lained merel väga ägedad. Alvari rattal tuli teel vähemalt kolm korda kett maha – korra minnes, vist ka kohapeal olles ning kaks korda tagasiteel. Sellele vaatamata olin enne kella 13 tagasi kodus, läbisin jalgrattaga veidi üle 36km.

Viimase aja suurele väsimusele sai rattasõidul lisa hangitud + üks kehaosa arvas, et mõnda aega ta rattaga eriti kokku puutuda ei tahaks. Tegu oli ikkagi ju selle suve esimese rattasõiduga. Igatahes uni oli kerge tulema ning ärgates kiirustasin kohe Hiiu staadionile ning vaatasin, kuidas Kalju võitis FC Kuressaaret 2:1. Saarlaste poolelt sai Pelle Pohlak punase kaardi kohtuniku persse saatmise eest. Hiiulgi oli üsna tuuline. Peale mängu sebisin Kareli ühele Eesti Raadio neiule intervjuud andma ning astusin staadionihoonest välja täpselt õigel ajal – Tompa võttis mind auto peale ning tõi tagasi koju. See oli väga hea, kuna ma kiirustasingi juba…

Tantsusünnipidu poster

…TANTSULKALE!!! Maarja ja Joonas tähistasid Levikas koos oma hiljutisi sünnipäevi. Käisin poes,et hankida soojendusvahendeid eelpeoks ning olin sunnitud teel veel teisegi poodi minema, et hankida ka õnnitlusvahendeid, kuna esimeses kaupluses suleti antud osakond 15 minutit ettenähtust varem. Edasi straight to the FishHouse, õnnitlesin Maarjat! Sealt Shmargiti poole soojendusele, kus oli juba Kristo + kaks tema sõpra ning peohing Alvar ilmus viimasena kohale. Üks Havana Club’i Anejo Blanco läks mul väga kiirelt loosi, nagu ka Shmargiti suurepärased keeleallaviivad imeliselt maitsvad ahjuvõikud! Fuck Yeah! Joonas oli kodus parajalt närvis, sest sellest õhtust pidi kujunema tema meeldejääv live debüüt deejottina! Ta pidi helistama meile kui on soundi paika saanud ning andma rohelise tule liikumaks Levikasse. Seda me tegime kella 23 paiku nagunii, ma ei mäletagi millise tulega… ehk kas DJ Kints helistas või ei. Pidu oli raju, setlist oli selline küte, et iga katlamajagi punastaks häbist, Levikas oli über ning viin energiajoogiga maitses hea, siidrit ka vahele! Fuck yeah! Tantsisin nii, et nahk märg kolmveerand neljani, siis hakkas pikk päev ennast tunda andma ning otsustasin kodu poole liikuma hakata… jalgsi loomulikult, taksod on pussy’dele! Kristiine statoilist otsustasin võtta ühe kabanossi sest kõht oli tühi ning olen nende kohta kuulnud vaid kiidusõnu, kuid polnud ise veel ühtegi proovinud. Fuck yeah – see oli sama hea nagu viin energiajoogiga! Kõndisin paralleelselt Sõpruse puiesteega, ilm oli super, päike paistis, inimesi liikus vähe. Tuju muutus veelgi paremaks kui meenus, et Sõpruse pst ja Tammsaare tee ristis on veel üks Statoil – võtsin sealtki ühe kabanossi! Nii hea. Koju polnud enam palju maad. Jõudsin täpselt 5′ks kohale, peale 75 minutit rahulikku jalutamist ning magama. Ärkasin ühe paiku täis värskust ning head enesetunnet/tuju, valmis vastu astuma uuele päevale! Fuck yeah – ülikõva oli!!! DJ Kints – korrata! Korrata! Korrata! Korrata!

Artur Minu elu Fucking A!, JK Nõmme Kalju, Muusika, Reis, Suvi, Üritus

Olen eilsest hommikust saati üleval… kuradi pikk reede on! Väsimus mind sellest hoolimata ei kimbuta. Kell 6:00 asutasin end teele, talvemõnusid nautima-jäädvustama. Käisime Üloga Keila-Joal ja Türisalu pangal. Lumi oli mõnusalt sügav, kohati oli ta kõvaks külmunud, kuid mõnda aega ühel kohal seistes võis end ühel hetkel põlvini hanges avastada. Mul oli nii hea tuju, naersin südamest! Lumi teeb alati tuju heaks. Selline ilus ja mõnus lumi, mitte see soolasegune pask tänavatel. Käisin eelmine nädalavahetus juba sulama hakanud lund kühveldamas.  Lumi iseenesest on vesi aga see vesi oli vett täis! Viskasin ühe suure raske labidatäie hange ja lendasin ise järgi – see pani mind lihtsalt ohjeldamatult naerma, nii lõbus!

Aga tagasi tänasesse hommikusse pöördudes… päikesetõusu ajal oli merel jää ja lume kohal mõnus udu, eelkõige mingi jõe merre suubumise kohas. Väga mõnusad pastelsed toonid olid nii taevas kui jäätunud merel ning kõikjal oli näha sädelust ning kuldset päikesesära. Vaikus. Hea oli linnast välja saada. Aitäh Ülo!

Artur Minu elu Ilm, Loodus, Pildistamine, Reis

Tekst siin: http://www.jkkalju.ee/?mid=1&id=267!
Pildid siin: Minu uskumatult imeline galerii!

Artur Jalgpall Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Reis, Roosad Pantrid

On eriti ilus praegusel aastaajal!

Artur Minu elu Reis

Lisasin galeriisse fotod, mis on tehtud Tartu Tammeka vs. JK Nõmme Kalju mängul ja 20ndal augustil toimunud treeningul Hiiu staadionil. Tartus vaheajal toimunud fännide penaltitelöömist pildistas Kärt, ma käisin hiljem ainult Photoshopiga üle ja croppisin kui vaja. Polegi nii ammu pilte lisanud, väga paljud ootavad veel oma järge…

Vastavaid albumeid näeb siit.

Artur Jalgpall JK Nõmme Kalju, Reis, Uued fotod

Laupäeval (15ndal) sõitsin koos Nõmme Kalju meeskonna ja Pantritega Tartusse kus ootas ees kohtumine Tammekaga. Reis oli lahe, Kükital kohtasime Levadia meeskonda, kes sõitis külla Viljandi Tulevikule. Esimesel poolajal oli Kalju mäng kesine ja ohtlikke olukordi vastaste värava all loodi vähe. Tammeka poolelt paistsid silma nende uued mängijad -  väravavaht ja kamerunlasest kaitsja Eric Afila. Vaheajal toimus fännide penaltitelöömise võistlus, võidu jätsid vaatamata Mario kolmele tõrjele koju Tammeka poolehoidjad. Teisel poolaja algul tehti vajalikud vahetused, mäng saadi enam-vähem käima, kuid seis püsis endiselt 0:0 kuni 83ndal minutil tagas 3 võidupunkti Miira täpne löök! Fänlus oli kogu kohtumise jooksul väga häälekas (mul oli hääl mitu päeva ära) ning lõpuvile kõlades tulid mängijad plaksutades meie juurde ning tänasid toetuse eest. See tegi enesetunde veelgi paremaks!

Artur Jalgpall JK Nõmme Kalju, Reis, Roosad Pantrid

Käisime Pantritega Narvas Nõmme Kaljut toetamas. Kohale jõudes päike paistis pilvede vahelt, kuid peatselt hakkas päris korralikult sadama. Avavileks vihm lõppes. Läksime tribüünile ja nägime eemal tohutut pilvemassiivi, mis liikus üsna kiiresti Kreenholmi staadioni poole. Mängu algul olid mõlemal meeskonnal head võimalused skoor avada, kuid need jäid realiseerimata.

Hetk enne tormi

Ja siis oligi äikesetorm kohal – algas tohutult tugev sadu, äike ning meeletu tuult, mis muutis olud ainult hullemaks. Kohalikud jalgpallihuvilised põgenesid tribüünidelt juba esimeste piiskadega. Tuul rebis lahti meie lipud. Loetud hetkedega olime täiesti läbimärjad. Silmad olid vett täis. Seda, mis toimus staadionil, oli praktiliselt võimatu näha. Lauldes sülitasin suust vett välja. Pausi poolaegade vahel veetsime mingis staadioni abihoones (või mis iganes maja see oli) hinnates kahjusid. Kõik olid läbimärjad. Kel oli kilekas kaasas, see otsis selle kotist välja ja pani selga. Ma jätsin oma pusa bussi aimates, et hiljem võib kuivi riideid vaja minna. Vaheajal muutus sadu veidi nõrgemaks.

Kui meeskonnad uuesti väljakule ilmusid, läksime tribüünile tagasi. Oma asjad panime tribüüni alla ühe meie lipu varju kuna abihoones olnud naise arvates ei oleks olnud hea mõte neid sinna majja jätta. Mäng jätkus ning sadu ja tuul läksid uuesti tugevamaks. Seisime koos ühes grupis tribüünitrepil, et oleks veidikenegi soojem. Osa inimesi mahtus meie teise lipu alla. Ja fänlus jätkus. Ning väga kõrgel tasemel – laul kajas veelgi võimsamalt! Kohati oli tuul nii tugev, et keha värises tahtmatult külmast, jalad ja kael olid kanged. Väljak oli muutunud basseiniks, kus pall muru puutudes jäi lihtsalt seisma – päris mitu auti jäi tänu sellele olemata . Võitlus palli pärast jätkus, mida ilmestasid kohtunike arusaamatud otsused. Vilistati olematuid suluseise ja jagati kollaseid. Maccari sai väga imeliku punase kaardi – mängu lõppedes käisid isegi Transi mängijad ta käest küsimas, et mille eest… Kalju tõi 78ndal minutil sisse Vitali kuid mängupilti see ei muutnud. Teever istus arusaadavalt pingil, kuna sellistes tingimustes valitses ülisuur vigastusoht. Õnneks peale paari kokkupõrke ja väiksema õhulennu midagi hullemat ei juhtunud. Kummalgi meeskonnal palli väravasse toimetada ei õnnestunud ja mäng lõppes 0:0 viigiga. Saime vähemalt punkti. Teel Narva helistas bussi Kuno (El Presidente) ja ütles, et ilma kolme punktita võime pärast mängu sõita Venemaa poole . Novikov, kes alustas vaatamata Inglismaal testimisel olles saadud vigastusele algkoosseisus, oli fännide toetusest sellistes tingimustes väga liigutatud ja tuli meid ekstra tänama öeldes, et see tähendas mängijatele vägagi palju.

Peale mängu ostsin staadioni kõrval asuvast Maximast endale rätiku ja pudeli Vana Tallinnat. Bussis tirisin Kalju särgi ja selle all olnud särgi seljast ning panin mõlemad koos vettinud salliga kilekotti. Jalatsid olid täiesti vett täis – justkui oleksin staadionil seisnud kahes ämbris. Ajasin oma pusa selga, ülejäänud oli kõik läbimärg. Imestasin, et telefon oli täiesti elus ja funktsioneeriv pärast kogu mu taskus olnud veelombis veedetud aega. Rahakott on siiani niiske, raha sees kergelt laineline. Lahkusime Narvast paarkümmend minutit peale mängu lõppu pilvede vahelt paistva päikese saatel – tundus, et maru oli end spetsiaalselt ainult mänguks kohele ajanud. Bussis oli hea soe. Fännide riided rippusid kuivates istmete seljatugedel. Tulime maha Viru Keskuse juures. Minnes trollipeatusesse hakkas mu märgades riietes/jalatsites olevatel kehaosadel nii külm, et trollis (mis saabus õnneks suhteliselt kohe) värisesin algul paar minutit. Kõrvale istunud vanamees vaatas kindlasti, et olen kindlasti mingi narkar. Mul oli ükskõik. Koju jõudes panin kõik oma asjad kuivama ja tõttasin lugema Kalju teemat Soccerneti foorumis.

Mulle meeldis kogu meie seiklus! Vaatamata külmale oli vihmas väga lahe ning fänlus oli super! Kohalikud olid viisakad ja rahulikud, paar vanameest tervitasid meid naeratades. Sillamäe publikut ei saa nendega võrreldagi. Ametlikuks pealtvaatajate arvuks märgiti protokolli 30. Pantreid sõitis Narva umbes 20. Enne sadu oli narvakate tribüünipoolel silmaga hinnates nii 80 inimese ringis (ma võin ka eksida ), kuid maru ajal jäid paigale ainult kaks neidu, kes pugesid vihmavarju alla peitu. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi rohkem läbi ligunenud olnud. Selline fännireis jääb väga kauaks meelde! Tõeline elamus!

Artur Jalgpall, Minu elu JK Nõmme Kalju, Reis, Roosad Pantrid