Artur Raiendik

Kell on 2:30. Jõudsin just koju Mukre raba loodusrajalt ning vaatetornist. Tegin paar päeva tagasi Ü’le ettepaneku, et võiks pimedas kuhugi välja minna, et statiivilt veits pilti teha. Täna õhtul tuli ta mulle poole kümneks järgi. Kuna otsest plaani ega sihtkohta polnud, siis  ekspromt korras sõitsime Mukre rappa, kus olime varemgi korra koos käinud. Tookord küll vara hommikul päikesetõusus ajal. Mulle oli täna kolmas kord Mukres viibida ning asub see Rapla maakonnas, Eidapere lähedal. Teel sinna nägime rebast, kes oli üsna tee lähedal. Auto ümber keerates ta loomulikult põgenes juba kaugemale.

Kohale jõudes märkasime esimesena totaalset vaikust, vähemalt võrreldes linnaga, sest hetke möödudes juba kostsid meieni erinevad loodushääled. Läksime piki laudteed rabajärvedeni, kus tegime esimesed fotod. Päike oli just just silmapiiri taha vajumas. Kes arvab, et seal ei olnud ühtegi sääske, on lammas! Kes arvab, et seal oli mitte just kõige suurem kogus sääski ning nad olid üsna talutavad, arvaku uuesti! Tegelikult ei häirigi mind see, et nad mind närisid. Pigem see, et neid oli kõikjal, tiirlesid kaamera ümber ja mu näo ees, ise lõpmatult pinisedes. Läksime mööda laudteed edasi vaatetorni ning ronisime üles. Vaade oli imeline. Sääski nii kõrgel ka ei olnud, vahest mõni üksik. Tegime pilte, pildistasin ka ühe panoraami jagu toormaterjali, eks millalgi keevitan kokku.

Pildid tehtud, olime tornis edasi. Kägu kukkus kusagil lähedal Korraga kuulsime üht häält ning see kordus. Ü. ütles, et see võib olla kas rebane või metskits / sokk. Vaatasime pimedusse ning kuulasime hääle liikumist – see tuli eemalt ning liikus rabajärvede vahel edasi, laias laastus poolkaarekujulise trajektooriga, tornist piisavalt kaugelt ning seejärel jäi hääl vait. Olime natuke veel tornis. Hea meel oli ülevalt näha, et laudteed oli juurde ehitatud. Teel tagasi auto juurde nägime ka jaaniusse ehk siis jaanimardikaid, mõni oli särav nagu LED-lamp sambla sees. Ü. tegi ka paar välguga pilti ning pimedusega harjunud silmadele oli see veidi valus, kuid vahva oli näha, kuidas välk omapäraselt üle maastiku rullus. Tagasi sõites nägime maantee ääres jänest, kasse ning teeäärses rohus helendavaid silmapaare. Teel askeldasid ka mõned konnad. Sõitsime sisse vihmapilve, juba rabas märkasime, et pilved kogunevad ning valgust jääb vaatamata valgetele öödele üha vähemaks. Autost avanes esitulede valguses lahe vaatepilt, kuidas värskelt maha sadanud vihmavesi aurustus, sest asfalt oli terve päeva päikese käes kuumenenud. Kogu teepind auras. Kohati läks sadu tugevamaks. Siiski enne Tallinna jõudsime vihapilvedest ette ning seega jõudsin ka kuiva nahaga koju. Kokkuvõttes oli väga lahe sõit ning ma jäin väga rahule! Teine kord võiks minna varem ning jääda kogu ööks. Tänan, Ü.!

Artur Minu elu Loodus, Pildistamine, Seiklus, Special!, Suvi

TALLINN – VIIVIKONNA – NARVA-JÕESUU – ONTIKA/VALASTE – TALLINN.

Alvin koos Triinuga korjasid mu kella 10′ne paiku Pärnu mnt’lt peal, juhendasin meid linnast välja ning rataste all oli taaskord ülimalt tüütu ja igav Peterburi mnt. Praegu seal toimuv teedeehitus küll lõhub pisut seda muidu sirgjoonelise kulgemise rutiini. Esimeseks sihtmärgiks oli Viivikonna – Eesti oma ghost town, no peaaegu. Kunagi oli Viivikonna lähistel põlevkivikaevandus ning seal elas ligi 2000 inimest. 2008 aasta aprillis käis seal “Reporter” ning sama aasta novembris Võsa Pets, kes mainis, et nüüd on seal kõigest ligi 40 elanikku. Meile avanes küll veidi rõõmsam vaatepilt – inimesi tundus olevat ikka tsipa rohkem kui 40. Paar aastat on “Võsareporteri” külaskäigust möödas, lisaks veel suvine aeg. Siiski saime küllaldaselt näha seda, mille järgi olime tulnud – kõikjal olid hüljatud ning lagunenud hooned, võsa ja kõrge rohi, mis neelas vana asfalti, kus seda veel oli. Parme (putukaid) ja sääski oli palju ning neile tundusid eriti meeldivat turistid.

Edasi sõitsime Narva-Jõesuusse. Viivikonna pakkusin enne reisi välja mina kuuldes, et Alvinil oli mõte Narva-Jõesuus ära käia. Mulle see mõte igati sobis, sest ma polnud sinna kunagi sattunud, Narva aga küll, viimati alles 1. juunil. Kohale jõudes hankisime parkimispileti ning suundusime mere poole. Kuulus 7 kilomeetrine rand oli päris šeff, kuid ilmselt mitte nii korras kui ta ilmselt on oma… ütleme siis tippvormis. Mul tekkis tahtmatu võrdlus Pirita rannaga – seal olen harjunud nägema ühel pool Merivälja ja Viimsit jne ning teisel pool jahisadamat, kesklinna ning mereliiklust. Narva-Jõesuu rand mõjus selle kõrval tohutu suure tühjusena – sirge rannajoon, ees ainult meri, mitte mingeid laevu, saari ega elutegevusest pakatavaid poolsaari. Jalutasime pikki randa Tallinna suunas, seejärel keerasime metsa vahele ning liikusime mööda teeäärt tagasi auto poole. Vaatasime põgusalt suurt tühja hotellikompleksi majakarpi (Vabaduse tn 75) ning palkidest õigeusu kirikut. Sõitsime autoga veidi edasi ning heitsime pilgu peale ajaloolisele kuursaalile, millest on alles vaid majakarp. Varemeteks on vist veidi vara veel nimetada, kuid väga rõõmustav see vaatepilt siiski pole, seinad on veel enam-vähem püsti,  millalgi on vähemalt plekk-katus peale pantud. Jalutasime ka Heledas Pargis, milles kuursaal ise ka asus. Kuna nälg hakkas näpistama, siis otsustasime sööma minna ning sõitsime tagasi hotell-restoran Traffic’usse, kust olime algselt ostnud ka parkimispileti (neid müüakse Narva-jõesuus kõikjal, kuna terve linn on ühtne parkimisala). koht oli väga kena, teenindus viisakas, toit (šašlõkk sealihast) maitsev ning hinnad mõistlikud – soovitan julgelt! Kõhud täis mõtlesime mida edasi teha – algselt olime mõelnud Narva sõita, kuid kuna kell oli juba 16 paiku ning meil puudus nii kaart kui ka oskus ise seal kiirelt huvitavamate kohtade juurde jõuda (ma tunnen vaid Kreenholmi staadioni ümbrust ning teed sinna Narva piirilt ), siis otsustasime tagasi Tallinna poole sõita ning hommikul jutuks olnud Ontika pankrannikut ning Valaste juga külastada.

Olin kõrgemaid ja madalamaid pankrannikuid varemgi näinud, kuid see koos Valaste joa ning vaateplatvormi ja treppidega jättis võimsa mulje. Nagu Alvin ütles, et justkui see polekski Eestis. Ega jah, igal nurgal selliseid kohti just ei ole. Juga ise on oma 30.5 meetriga Eesti kõrgeim. Väga väga suurepärane koht. Pikemalt polegi mõtet sellest heietada – kes veel seda oma silmaga näinud pole, siis tasub kindlasti minna! Veel heitsime pilgu peale joa lähistel asuvale Ontika mõisakompleksile ning peale seda suundusime juba Tallinna poole. Peale pilvist hommikut välja tulnud päike soojendas mind läbi küljeakna ning väsimus pikast päevast tikkus ligi – tukkusin veidi. Tagasi koju jõudsin 19:30 paiku.

Kogu reis oli väga tore, tänan oma kaaslasi suurepärase seltskonna eest! Loomulikult tegin igal pool pilte ka, need on nüüdseks arvutis, mõned panoraamidki on juba valmis meisterdatud aga nende galeriisse jõudmisega läheb ilmselt veel aega, seega palun kannatust!

Artur Minu elu Pildistamine, Reis, Suvi

Olen eilsest hommikust saati üleval… kuradi pikk reede on! Väsimus mind sellest hoolimata ei kimbuta. Kell 6:00 asutasin end teele, talvemõnusid nautima-jäädvustama. Käisime Üloga Keila-Joal ja Türisalu pangal. Lumi oli mõnusalt sügav, kohati oli ta kõvaks külmunud, kuid mõnda aega ühel kohal seistes võis end ühel hetkel põlvini hanges avastada. Mul oli nii hea tuju, naersin südamest! Lumi teeb alati tuju heaks. Selline ilus ja mõnus lumi, mitte see soolasegune pask tänavatel. Käisin eelmine nädalavahetus juba sulama hakanud lund kühveldamas.  Lumi iseenesest on vesi aga see vesi oli vett täis! Viskasin ühe suure raske labidatäie hange ja lendasin ise järgi – see pani mind lihtsalt ohjeldamatult naerma, nii lõbus!

Aga tagasi tänasesse hommikusse pöördudes… päikesetõusu ajal oli merel jää ja lume kohal mõnus udu, eelkõige mingi jõe merre suubumise kohas. Väga mõnusad pastelsed toonid olid nii taevas kui jäätunud merel ning kõikjal oli näha sädelust ning kuldset päikesesära. Vaikus. Hea oli linnast välja saada. Aitäh Ülo!

Artur Minu elu Ilm, Loodus, Pildistamine, Reis

Ma polegi peale oma verist uue aasta tervitust siia midagi kirjutanud, mõned mõtted on küll olnud, kuid olen seda pidevalt erinevatel põhjustel edasi lükanud. Mulle meenutati hiljuti, et lubasin juba ammu lisada galeriisse uusi pilte. Jah, ma olen sellest täiesti teadlik, aga taolised asjad on kõige viimased, millele ma peale tööpäeva kodus mõtlen, kui üldse. Galerii rekonstrueerimine on jätkuvalt plaanis aga mul ei ole õrna aimugi millal ma seda teen. Hetkel ma lähen lihtsalt rahulikult eluvooluga kaasa ja ei muretse eriti nende asjade pärast.

Lumi. Ma ei mäletagi millal oli seda nii palju ja nii pikalt! Loodus on praegu imeline. Kõige rohkem meldivad mulle puud – nad on nagu talvisest muinasjutust! Mul on ainult kahju, et ma pole senini jõudnud seda ilu eriti kaameraga talletada, eile tegin linna peal üsna korraliku tiiru ning nägin ja pildistasin nii mõndagi. Algaval nädalal loodan ka linnast välja saada.

Getulio intervjuu kallal töötades olin suhteliselt kindel, et see jõuab otsapidi Soccernet’i, kuid ei osanud aimatagi, et sellest teevad uudise Postimees, ERR Sport ja Delfi. Igaüks neist tsiteeris muidugi erinevaid küsimusi, rebides sellega asju veidi üldisest kontekstist välja aga noh  – ajakirjandus ongi selline. Vastukaja oli üldjuhul positiivne, arukatelt inimestelt tuli sisukaid kommentaare. Loomulikult oli ka neid, kes jätkasid Getu poriga loopimist, aga nagu ajalugu on näidanud – vitupäid parandab vaid varajane haudaminek!

Raadio 2 Aastahitil olid minu valikud seekord meeldivalt kõrgetel kohtadel. Koit Toome looming pole mulle kunagi eriti meeldinud, aga “Kaugele Siit” on ikka kuradi hea lugu. Igaks juhuks mainin siiski ära, et mina selle poolt ei hääletanud… Eurovisiooni ja Eesti Laulu tsirkus on ka alanud ning ainus hea kõige selle juures on Juure ja Kivirähu saade lõppvõistluse ülekande ajal! Igal aastal on olnud palju vastukaja neilt, kellele nende kommentaarid ja (ebatsensuursed) väljendid ei meeldi. Neile teadmiseks, et raadio küljes on olemas OFF nupp mille kasutamiseks ei pea emmelt luba küsima! Või vahetage lihtsalt jaama! Kuigi R2 on ilmselgelt parim valik!

Rock On!

Artur Minu elu Arvamus, Ilm, Olukord rindel, Pildistamine

Käisin täna loomaaias. Ilm oli supermõnus ja selge. Oli nii vaikne ja rahulik. Mõned külastajad peale minu hakkasid siiski veel silma. Enamus loomaaia asukaid oli kenasti õues, osad oma uhketes talvistes kostüümides. Vaid soojalembesed elukad olid siseruumides peidus. Eriti hea meel oli minu ilmumise üle hüljestel, kes on ka ühed mu suured lemmikud. Laisklemine lõppes kohe ning tehti performance‘t. Natuke tegin pilti ka.

Ka talvel on loomaaias palju uudistamist ja seda kõigest 50ne krooni eest! Kui keegi plaanib uuest aastast suitsetamisest loobuda, siis parem jätta juba kohe ka see viimane pakk ostmata ning minge veetke selle raha eest värskes õhus  üks naudinguterohke talvine päev Tallinna loomaaias !

Artur Minu elu Ilm, Olukord rindel, Pildistamine

Hommikul ärgates selgus tõsiasi, et inimkehas on rohkem lihaseid kui ma seni olin arvanud. Tuleb välja, et on olemas mingi parketipaigaldusmuskulatuur, mida läheb vaja vaid siis kui sul on kavatsus veeta päev põrandal seda ehitades. Käisin täna FGS Emden’it pildistamas. Saksa mereväe fregatt. Igatahes kohati meenutas mu kõnnak Tallinna ebaseksikalt ebatasastel (eba)tänavatel Pingviinipoeg Lolot, kes on äsja Vanaisa Piigolt halerämedalt piki kesta saanud.

Kohas, kus kohtuvad Viru Keskuse ja Tammsaare pargi mõttelised piirid, olid täna ind… eee… põliselanikud. Kolmekesi. Ma ei ole päris kindel, kummast Ameerikast, aga ilmselt lõunapoolsemast. Musitseerisid, laulsid, tantsisid. Kuulasin kõrvaklappidest muusikat, aga nende show kõlas sellest üle. Mul oli fregati pildistamiseks mõeldud objektiiv kaameral juba ees ning ma ei viitsinud seda vahetama hakata. Läksin edasi. Laevast pildid tehtud, vahetasin koheselt objektiivi ära ning mõtlesin, et kui nad on ikka veel seal, siis pildistan neid. Olid. Pildistasin. Vaatasin. Aplodeerisin. Ekstraordinaalselt šeff! Kübeke temperamentset päikest meie ultramõnusasse suusailma!

Postimees.ee on pärast oma uute tööpõhimõtete rakendumist tõsiselt putsi kukkunud. Ma saan aru küll, et ei taheta enam-vähem tervet järgmise päeva lehte tasuta netis avaldada, aga nüüd on enamus pealehe uudiseid a la “vaata videot, kuidas keegi sai jalaga molli” või “jäähoki mängijad kaklevad” või “uskumatu vise”… Või siis on  seal kirjeldused, mis juhtus mõnes “suurepärases” telesaates, millest räägiti ja kes kurat kust saatest välja kukkus! Tipptasemel ajakirjandus! Ma arvan, et nad paneksid endale mõnuga ka Õhtulehe nime ja logoga bänneri aga meie vahvas Vabariigis kehtivad vist mingid seadused, mis keelavad seda teha. Copyright’n’shit.

Ning Räikkoneni võiks avalikkuse huvides kuhugi luku taha panna, sest vastasel juhul jätkub praegune trend, et igal täis- ja pooltunnil tuleb uus uudis selle kohta, mida ta järgmine aasta kavatseb või ei kavatse teha. Millega, kellega, kus, kas, mis raha eest, konkurentsivõimelisena või mitte ta sõidab või ei sõida! Järgmise aasta palk on tal ju käes, kuna Ferrari pani talle sõbralike sõnade saatel veidi näkku! Kui Kimi oleks aastakese luku taga, siis oleks üheselt selge mida ta tegema hakkab. MITTE MIDAGI!!!

Artur Arvamus, Minu elu Aaarrgh!, Arvamus, Ilm, Kriitikanool, Laev, Pildistamine

Enne viimaseid postitusi valitses siin vaikus. Lausa selline, et Kaido jõudis juba minu käest küsida – mis toimub?! Arvestades augustikuist hoogsat postitamist saan ma temast aru. Samas nagu ma talle siin 8ndal vastasin – midagi uut ei olnud! Olid küll mõned ideed millest kirjutada, kuid viitsimine ja vastav tuju puudusid ning ma ei pidanud otstarbekaks midagi vägisi siia postitada. Ainult selleks, et vaikust lõhkuda.

Eile oli tööl kurb päev. Neli minu kolleegi koondati ning alates tänasest pidime nendeta hakkama saama. Kuna nad ei lahkunud omal soovil, siis oli ilmselge, et mingi pidulikku üritust ei toimu. Siis tulingi mõttele, et me võiks ise neile väikese “istumise” korraldada ja sellega näidata, et hindame kõrgelt aega mil töötasime koos ning ka selle perioodi lõpp oleks veidikenegi positiivsem. Kuigi arusaadavalt ei ole kellelgi mingit põhjust rõõmustada.

Hankisin veidi kõrgemalt loa ja rääkisin oma ideest teistega – kõik olid koheselt nõus osalema! Korjasin raha ning täna lõunaajal käisime Janeki Fiatiga poes ära. Lisaks peokraamile ostsime neile mälestuseks raamatud kuhu soovide kõrvale kirjutasime kõik oma nimed. Arvestades ürituse põhjust, õnnestus ettevõtmine siiski suhteliselt hästi.

Veidi varasemast ajast – eelmisel reedel käisin koos C. ja I.’ga Hiiul jalgpalli vaatamas. Kuna Meistriliigas oli väike paus siis esindusmeeskonna mehed mängisid Nõmme Kalju duubli eest, seekord täies koosseisus. See tingis ka mängueelse morni pilgi vastaste nägudel, kelleks oli II liiga ida/põhi tabeli viimane meeskond FC Concordia Audentes. Lastele meeldis plaksutada ja nad pärisid koguaeg millal nad jälle seda teha saavad. Ma vastasin, et siis kui taas värav lüüakse. Või kui tahavad siis kasvõi koguaeg. Igatahes plaksutada nad said – mäng lõppes Kalju II 9:0 võiduga. Sellest hoolimata saatis Getulio mehed ümber staadioni jooksma, kuna sellise tasemega meeskonna vastu oleks pidanud vähemalt 10 väravat lööma! C. ja I.’le meeldis väga ning nad pärisid muudkui, millal me jälle Hiiule tuleme.

Täna seisab ees hooaja üks tähtsamaid mänge FC Flora vastu, kellest meid hetkel lahutab tabelis 6 punkti. Et uus mängudering algab peegelpildis, siis ka järgmine mäng peale tänast on Floraga. Seega on meil hea võimalus kahe järjestikuse võiduga punktidevahe olematuks muuta. Kerge ülesanne see pole, kuid siiski täiesti võimalik ning ma usun, et Kalju saab sellega ka hakkama.

Tänaseni on kestnud suur kampaania, mille käigus jagati Nõmme piirkonna postkastidesse 15000 kutset mängule.  Lisaks veel laialdane kajastus meedias. Seega on oodata staadionile suurt rahvahulka. Ka fännid on kutsunud mängule hulgaliselt oma sõpru. Minagi andsin ära mõned kutsed – Joonas, Kaspar ja Sander tulevad kindlasti ning Mairo ka, juhul kui tal aega on. Oodata on ülihead fänlust mõlema meeskonna fännidelt ning ülipõnevat ja võitluslikku mängu – nii Kalju kui Flora vajavad neid punkte väga, et kindlustada kohta järgmiseks aastaks UEFA Europa League’s. Lisaks on vastasseis puhtalt põhimõtteline – Kalju tahab revanšeerida senised kaotused ja viigid! Plaanis on ka salvestada fännivideo uue lauluga – Sarvik-Martin lubas filmimisega tegeleda.

Möödunud nädalavahetusel käisin Photoshopiga üle pea kõigist piltidest, mis seda vajasid, kuid olid seni jäänud tähelepanuta. Veel on vaid vaja teha valik, millised neist jõuavad siia galeriisse ning õigepea ongi tekkinud mitu uut albumit ning vanad ka rohket täiendust saanud. Eks selle kohta tule ka eraldi postitus.

Esmaspäevast algab mul kahenädalane puhkus. Praegu küll sellist tunnet ei ole. Neljapäevalgi, kui leppisin kokku uusi õppesõiduaegu järgmiseks nädalaks, ei olnud see meeles. Õpetaja oli mu tavapärase aja juba ära andnud ning ma ütlesin, et kella viieks ma ei jõua ning seega sõidan esmaspäeval hoopis kell kaheksa õhtul. Hiljem kodus mõtlesin – kurat, mul on ju puhkus ning oleksin ükskõik mis kell saanud sõitma minna. Aga tegelikult mulle meeldib kell 20 ka – ma ei olegi veel hämaras/pimedas sõitnud. Lähipäevadel kuulub suur osa ajast teooria õppimiseks ning testide lahendamiseks. Tahan kontrolltöö kindlasti läbi saada! Loodan, et see ka õnnestub. Olen endas üsna kindel ning ka see on hea, et puhkuse tõttu on mu vaim puhanud ja pea selge. Parem ikka kui pärast tööpäeva hakata kontrolltöö ajal ajusid ragistama.

Sel nädalal alustasime kodus kahe toa põhjalikku renoveerimist. Seni on M. üksi suure töö ära teinud, kuna tal oli puhkus juba alanud, mina käisin veel tööl. Seega ilmselt kulub osa järgmisest nädalast remondi peale, kuna meil puhkused kattuvad. Kes veel ei tea, siis remont on saatanast. Nagu ka kolimine ja rosinatega jäätis! Teisel nädalal saan loodetavasti teostada rohkem oma soove. Plaanis on osaleda võimalikult palju Kalju treeningutel. Ka Ülol on järgmisel nädalal puhkus ning ta tahtis ühel päeval minna kuhugi pildistama ning selle vastu ei ole mul midagi! Sel suvel olen saanud seda väga vähe teha, eriti veel kusagil linnast väljas, looduses

See ongi vist hetkel kõik. Rohkemat midagi ei meenu. Osa kirjutamisideid jääb veel oma aega ootama. Kaido, loodan, et sinu lugemiseskill sai nüüd veidi trenni ja uudishimu rahuldatud. Tänan, et võtad vaevaks minu tagasihoidlikku portaalikest külastada ning toimuval silma peal hoida! Tervitan ja tänan ka kõiki teisi külastajaid/lugejaid! Kes vähegi saab, olge juba aegsasti Hiiul – kell 14 on avavile! It’s going to be great!

Artur Minu elu Auto, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Olukord rindel, Pildistamine, Suvi, Üritus

Ostsin hiljuti raamatu “Eestimaa 1000 jala pealt”, autoriks Andres Tarto – Eesti tuntuim aerofotograaf. Raamat ise on kakskeelne – eesti ja inglise – ning on jagatud seitsmeks peatükiks: Kujundid, Maastikud, Töö ja põld, Väikesaared ja laiud, Vaba aeg, Elamised ja Linnad neljast ilmakaarest. Köide on üsna suurte mõõtmetega (240x310mm), mis tagab  ka korraliku pildielamuse, lehekülgi on 160. Hind on fotoraamatu kohta vägagi mõistlik, Apollost saab selle kliendikaardiga veidi üle kahesaja krooni eest. Võrdluseks, uurisin kevade poole Rahva Raamatus üht inglisekeelset makrofotograafia raamatut ning too maksis üle kaheksasaja krooni.

Mulle meeldivad aerofotod mitmel põhjusel. Esimene ja vast suurim on see, et nad pakuvad täiesti uue vaatenurga täis  avastamisrõõmu juba nii tuttavatest kohtadest (eeskätt mõtlen siis neid pilte, mis on Eestis tehtud) kui ka seni tundmatutest. Põnev on näha, kuidas näevad kohad, kus me kõik igapäevaselt viibime, välja õhust. Üsna tihti olen sirvinud Tallinna veebikaardi aerofotoversiooni. Siit jõuan ka teise põhjuseni – osad aerofotod on vägagi laia vaatenurgaga ehk siis ühele kaadrile mahub tohutult palju detaile. Ühte pilti võib vaadata kaua-kaua ja ikka avastada enda jaoks midagi uut. Kolmandaks on loodus ja selle miljonid vormid õhust veelgi imelisemad, sest silmale paistab palju rohkem kui me kindlal pinnal seistes hoomata suudame. Ka üksikud objektid võivad ülalt tabatuna pakkuda midagi uut. Aerofotol on kindlasti eriline koht erinevate fotograafia alaliikide seas, kuid neid kõiki omavahel võrrelda ei ole mingit mõtet – ilu on vaataja silmades!

Konkreetse raamatu puhul on kõige parem see, et piltidel on Eesti – meie oma kodu! Paljud ei ole teda sellisena kunagi näinud. Raamat meeldib mulle väga, ainult oleksin tahtnud, et viimane peatükk -  Linnad neljast ilmakaarest – oleks olnud pikem ja veidi põhjalikum. Enamusel Tallinna fotodel on Vanalinn. Saan aru, et seal on vast kõige rohkem huvitavat, aga oleksin tahtnud näha ka teisi pealinna osasid.  Samas foto Pirita jõest, Tallinna Olümpiapordikeskusest ja jahisadamast on super! Teistest linnadest on esindatud üksikute kaadritega Tartu, Pärnu, Kuressaare ja Narva. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu on kahtlemata väärt raamatuga ning soovitan seda julgelt kõigile huvilistele!

Vaadake lisaks: http://www.taevapiltnik.ee/.

Artur Raamat Loodus, Pildistamine, Tallinn

Reedel tähistasime koos Ülo ja Martiniga tööl oma sünnipäevasid, esimesel neist oli juubel. Üle tüki aja oli väga tore pidu. Vahepealsed olid muutunud minu jaoks juba liiga ühesuguseks ning igavaks – pidevalt räägiti suhteliselt samadest asjadest, tehti samu nalju jne, kogu peokäik oli ette teada.

Ülo naine hoolitses söögi eest ja mina tõin joogid. Kõik oli viimase peal, meil oli väga lõbus. Peo lõppedes läksime koos bussipeatusse. Kõik peale minu ja Joonase kadusid esimese bussi peale. Joonas oli päeval pakkunud mulle välja võimaluse veeta aega koos tänapäeva noorusega ehk siis kutsus mind enda juurde Kalamajja külla.

Jõudsime bussi-trolliga Baltasse, kust kohalikust parmude mekast ostsime ühe Vana Tallinna, see järel sõitsime veidi trammiga. Avastasin, et Joonas elab väga šefis majas väga šefis kohas. Tutvusin ta korterikaaslaste ja paari sõbraga. Mingi hetk jäime korterisse kahekesi ning käisime kohalikus poes Coca-Colat juurde toomas. Kuulasime muusikat, lahkasime elu jne. Orkutis on Joonase albumis üks Triinu tehtud “fotosüüdistus” ka tollest õhtust. Umbes kella 23 paiku navigeerisin end jalgsi tagasi Baltasse, kust sõitsin mingi trolliga (ilmselt oli see nr. 4) Mustamäele ning liikusin majade vahelt kodu poole. Veidi enne keskööd jõudsin koju ja magama läksin alles 3:30 paiku, kui peomeeleolu oli vaibunud. Ärkasin juba 7 ja enesetunne oli hea!

Kokkuvõttes oli see läbi aegade parim sünnipäev! Nooremana ma oma tähtpäeva eriti väljaspool kodu ei tähistanud, seega ei saa seda pidu väga paljude teistega võrrelda. Eelmise aasta üritus kukkus nüüd edetabelis teiseks . Loodan, et järgmine kord on vähemalt sama hea kui mitte veelgi vägevam!

Pühapäeval tuli Ülo (teine Ülo – mitte minu kolleeg, kel oli sünnipäev) mulle kell 6 järgi ning me sõitsime väikesele fotoretkele loodusesse. Kõige pealt läksime Harku metsa, aga seal oli väga märg ning võsastunud. Midagi pildistamisväärset seal ei olnud ning et kuivaks jääda suundusime edasi Türisalu poole. Saime mere ääres olla umbes 15 minutit ja mõned pildidki teha kui hakkas sadama. Sõitsime tagasi Tallinna ja hüppasime läbi Löwenruh pargist, kus ma käisin eelmisel suvel üsna sageli linde (enamasti parte) vaatamas/jäädvustamas. Sain paar lahedat pilti murus peituvast pardiperest. Kokkuvõtvalt oli palju juttu ja vähe fotograafiat. Eks sellised sõidud ongi tavaliselt hea võimalus rääkida vahepeal toimunust ja muustki. Kahju ainult, et ilm ei olnud eriti koostööaldis.

Tahtsin pühapäeva pärastlõunal veel ka Hiiu staadionile minna, et Kalju naiste ML mängu vaadata (peab ikka jalgpalli ka veidi mainima ) aga liikluseeskirja lugedes tundsin, et olen väsinud ja magasin päeva teise poole sõna otseses mõttes maha. Tänu autokoolile on  päevad muutunud pikemaks ja olen õhtuks rohkem väsinud kui varem. Samas on aga vaja rohkem jõudu, et kõige muu kõrvalt iseseisvalt kodus õppida. Kõrvalisi asju on palju, pean suutma end õigel kursil hoida!

Artur Minu elu Ilm, Loodus, Pildistamine

Homme peame koos kahe kolleegiga ära oma sünnipäevad. Ilmselt venib õhtu pikaks ja väga selge peaga ma koju ei jõua aga rumalusi ma ka ei tee. Loodan, et tuleb tore pidu!

Laupäeval toimub kauaoodatud kohtumine Levadia ja Kalju vahel Maarjamäe kompleksis. Mängud Levadiaga on ühed hooaja tähtsaimad. Kahjuks ma ei tea veel 100% kindlalt kas saan ise kohale minna – see ei sõltu sel nädalavahetusel minust.

Samal põhjusel on hetkel ka ebakindel, mis hakkab toimuma pühapäeval. Ülo tegi ettepaneku võimaluse korral minna kuhugi pildistama. Sooviksin väga ka seda teha, nii ammu ei ole seda teinud. Tahaks kuhugi loodusesse. Tavaliselt kõike head korraga ei saa, kuid sain natuke aega tagasi infot, et seekord võib minna teisiti. Siiski midagi ei ole veel kindel…

Artur Minu elu Jalgpall, Pildistamine, Üritus