Artur Raiendik

Kell on 2:30. Jõudsin just koju Mukre raba loodusrajalt ning vaatetornist. Tegin paar päeva tagasi Ü’le ettepaneku, et võiks pimedas kuhugi välja minna, et statiivilt veits pilti teha. Täna õhtul tuli ta mulle poole kümneks järgi. Kuna otsest plaani ega sihtkohta polnud, siis  ekspromt korras sõitsime Mukre rappa, kus olime varemgi korra koos käinud. Tookord küll vara hommikul päikesetõusus ajal. Mulle oli täna kolmas kord Mukres viibida ning asub see Rapla maakonnas, Eidapere lähedal. Teel sinna nägime rebast, kes oli üsna tee lähedal. Auto ümber keerates ta loomulikult põgenes juba kaugemale.

Kohale jõudes märkasime esimesena totaalset vaikust, vähemalt võrreldes linnaga, sest hetke möödudes juba kostsid meieni erinevad loodushääled. Läksime piki laudteed rabajärvedeni, kus tegime esimesed fotod. Päike oli just just silmapiiri taha vajumas. Kes arvab, et seal ei olnud ühtegi sääske, on lammas! Kes arvab, et seal oli mitte just kõige suurem kogus sääski ning nad olid üsna talutavad, arvaku uuesti! Tegelikult ei häirigi mind see, et nad mind närisid. Pigem see, et neid oli kõikjal, tiirlesid kaamera ümber ja mu näo ees, ise lõpmatult pinisedes. Läksime mööda laudteed edasi vaatetorni ning ronisime üles. Vaade oli imeline. Sääski nii kõrgel ka ei olnud, vahest mõni üksik. Tegime pilte, pildistasin ka ühe panoraami jagu toormaterjali, eks millalgi keevitan kokku.

Pildid tehtud, olime tornis edasi. Kägu kukkus kusagil lähedal Korraga kuulsime üht häält ning see kordus. Ü. ütles, et see võib olla kas rebane või metskits / sokk. Vaatasime pimedusse ning kuulasime hääle liikumist – see tuli eemalt ning liikus rabajärvede vahel edasi, laias laastus poolkaarekujulise trajektooriga, tornist piisavalt kaugelt ning seejärel jäi hääl vait. Olime natuke veel tornis. Hea meel oli ülevalt näha, et laudteed oli juurde ehitatud. Teel tagasi auto juurde nägime ka jaaniusse ehk siis jaanimardikaid, mõni oli särav nagu LED-lamp sambla sees. Ü. tegi ka paar välguga pilti ning pimedusega harjunud silmadele oli see veidi valus, kuid vahva oli näha, kuidas välk omapäraselt üle maastiku rullus. Tagasi sõites nägime maantee ääres jänest, kasse ning teeäärses rohus helendavaid silmapaare. Teel askeldasid ka mõned konnad. Sõitsime sisse vihmapilve, juba rabas märkasime, et pilved kogunevad ning valgust jääb vaatamata valgetele öödele üha vähemaks. Autost avanes esitulede valguses lahe vaatepilt, kuidas värskelt maha sadanud vihmavesi aurustus, sest asfalt oli terve päeva päikese käes kuumenenud. Kogu teepind auras. Kohati läks sadu tugevamaks. Siiski enne Tallinna jõudsime vihapilvedest ette ning seega jõudsin ka kuiva nahaga koju. Kokkuvõttes oli väga lahe sõit ning ma jäin väga rahule! Teine kord võiks minna varem ning jääda kogu ööks. Tänan, Ü.!

Artur Minu elu Loodus, Pildistamine, Seiklus, Special!, Suvi

Eile rääkis Helsingi botaanikaaia peaaednik Marko Pesu ETV saates „Ringvaade” Helsingit ning eriti just selle botaanikaaeda vaevavast küülikunuhtlusest (Link). Sel talvel lasti maha või püüti kinni 3000 küülikut, kuid neid on järel veel ligi 5000.

Mäletan, et ei teadnud esimest korda üle lahe käies Helsingit vaevavast küülikuuputusest veel midagi ja korraga lippab minust kesklinnas üks neist kõrvikutest mööda…  ma olin ikka väga üllatunud!  Nagu WTF?! Tagasi Eestisse jõudes rääkisin sellest ühe tuttavaga, kes on põhjanaabrite juures suhteliselt tihe külaline ning ta viis mind olukorraga kurssi.

LOFOs nr. 2.2008 räägiti Bruno D’Amicis’st, noorest loodusemehest, kes on muude tegemiste kõrval ette võtnud mitmeid suurprojekte. Esimene neist oli Berliini metropolis elutsevate loomade jäädvustamine ning linnaelanike teavitamine, et inimtegevuse laienedes neelatakse loomade igipõlised kodukohad alla. Berliinlased jagavad oma eluruumi üle 7000 looma- ja taimeliigiga, kellest mitmed on Euroopas ohustatud liigid. Bruno pildistaski linnas kõiksugu loomi ja linde. Osa neist, näiteks rebased pole enam ka Tallinnas teab mis harulduseks. Muuhulgas mainiti ära, et Berliinis elab üle 6000 metssea.

Kui ma seda lugesin, siis minu jaoks oli see enam-vähem sama suur üllatus nagu küülik Helsingi kesklinnas. Berliini metropoli ala on küll Helsingi omast veidi alla kuue korra suurem (vastavalt siis 17385km² ja 2970km²) ning ma pole seal ise käinud ja ei oma sellest täit ettekujutust – kui palju on seal urbaniseerunud ala ja kui palju metsasid, kuid 6000 metssiga tundus esmapilgul ikkagi päris palju. Ei kujuta hästi ette metssiga Berliini kesklinna tänavatel, tegelikult vaevalt et nad seal südalinnas ka ringi jalutavad. Peale eilse küülikureportaaži vaatamist ei tundu ka Berliini 6000 metssiga nii ulmelised. Ma olen Mustamäelgi oma akna taga mitmeid kordi näiteks kitsesid näinud, korra ka  kolme elevanti – tookord oli tegu paarsada meetrit eemal asuva tsirkuse promoga. Sellest elevandist, kes Rocca Al Mares tsirkusetöötajate käest plehku pani ja mulle ning mu sõbrale loomaaia peavärava kandis mööda kõnniteed vastu tuli vana roostes punase bemmiga rumeenia keelt röökivad talitajad kannul, ei maksa rääkidagi!

Tegelikult fakt on see, et loomad on kõikjal meie ümber, nii linnas kui linnast väljas. Tuleb vaid tähele panna ning teada kust ja keda otsida – siis märkab seda paljut, mis igapäeva tuhinas jääb meile saladuseks. Inimesed võiksid oma tegevuses ainult veidi rohkem ümbritseva loodusega arvestada, me ei ole ainsad kes linnas elavad. See lugu ei olnud tegelikult mõeldud olema väikest viisi õpetlik nagu käesolevast lõigust arvata võib, eeskätt tahtsin öelda, et 5000 küülikut Helsingis või 6000 metssiga Berliinis ei olegi eriline ulme kui hoolikalt järele mõelda.

Päikest!

Artur Minu elu Loodus, Supernatural!

Eile me võitsime olulise mängu ja seda mitmes tähenduses. Tohutut emotsioonide möllu aga ei olnudki. Ilmselt oli asi selles, et olin päev otsa päikese käes olemisest natuke läbi ja lisaks tegin taas kõike poolikult – vahepeal olin sektoris ja vahepeal väljaku ääres. Nii emotsioone üles ei keera… Hea tunne oli ikkagi, meeskond oli tubli!

Täna varahommikul käisin Keila-Joal ja Harku metsas. Nägin konna!

Artur Minu elu JK Nõmme Kalju, Loodus

Olen eilsest hommikust saati üleval… kuradi pikk reede on! Väsimus mind sellest hoolimata ei kimbuta. Kell 6:00 asutasin end teele, talvemõnusid nautima-jäädvustama. Käisime Üloga Keila-Joal ja Türisalu pangal. Lumi oli mõnusalt sügav, kohati oli ta kõvaks külmunud, kuid mõnda aega ühel kohal seistes võis end ühel hetkel põlvini hanges avastada. Mul oli nii hea tuju, naersin südamest! Lumi teeb alati tuju heaks. Selline ilus ja mõnus lumi, mitte see soolasegune pask tänavatel. Käisin eelmine nädalavahetus juba sulama hakanud lund kühveldamas.  Lumi iseenesest on vesi aga see vesi oli vett täis! Viskasin ühe suure raske labidatäie hange ja lendasin ise järgi – see pani mind lihtsalt ohjeldamatult naerma, nii lõbus!

Aga tagasi tänasesse hommikusse pöördudes… päikesetõusu ajal oli merel jää ja lume kohal mõnus udu, eelkõige mingi jõe merre suubumise kohas. Väga mõnusad pastelsed toonid olid nii taevas kui jäätunud merel ning kõikjal oli näha sädelust ning kuldset päikesesära. Vaikus. Hea oli linnast välja saada. Aitäh Ülo!

Artur Minu elu Ilm, Loodus, Pildistamine, Reis

Ostsin hiljuti raamatu “Eestimaa 1000 jala pealt”, autoriks Andres Tarto – Eesti tuntuim aerofotograaf. Raamat ise on kakskeelne – eesti ja inglise – ning on jagatud seitsmeks peatükiks: Kujundid, Maastikud, Töö ja põld, Väikesaared ja laiud, Vaba aeg, Elamised ja Linnad neljast ilmakaarest. Köide on üsna suurte mõõtmetega (240x310mm), mis tagab  ka korraliku pildielamuse, lehekülgi on 160. Hind on fotoraamatu kohta vägagi mõistlik, Apollost saab selle kliendikaardiga veidi üle kahesaja krooni eest. Võrdluseks, uurisin kevade poole Rahva Raamatus üht inglisekeelset makrofotograafia raamatut ning too maksis üle kaheksasaja krooni.

Mulle meeldivad aerofotod mitmel põhjusel. Esimene ja vast suurim on see, et nad pakuvad täiesti uue vaatenurga täis  avastamisrõõmu juba nii tuttavatest kohtadest (eeskätt mõtlen siis neid pilte, mis on Eestis tehtud) kui ka seni tundmatutest. Põnev on näha, kuidas näevad kohad, kus me kõik igapäevaselt viibime, välja õhust. Üsna tihti olen sirvinud Tallinna veebikaardi aerofotoversiooni. Siit jõuan ka teise põhjuseni – osad aerofotod on vägagi laia vaatenurgaga ehk siis ühele kaadrile mahub tohutult palju detaile. Ühte pilti võib vaadata kaua-kaua ja ikka avastada enda jaoks midagi uut. Kolmandaks on loodus ja selle miljonid vormid õhust veelgi imelisemad, sest silmale paistab palju rohkem kui me kindlal pinnal seistes hoomata suudame. Ka üksikud objektid võivad ülalt tabatuna pakkuda midagi uut. Aerofotol on kindlasti eriline koht erinevate fotograafia alaliikide seas, kuid neid kõiki omavahel võrrelda ei ole mingit mõtet – ilu on vaataja silmades!

Konkreetse raamatu puhul on kõige parem see, et piltidel on Eesti – meie oma kodu! Paljud ei ole teda sellisena kunagi näinud. Raamat meeldib mulle väga, ainult oleksin tahtnud, et viimane peatükk -  Linnad neljast ilmakaarest – oleks olnud pikem ja veidi põhjalikum. Enamusel Tallinna fotodel on Vanalinn. Saan aru, et seal on vast kõige rohkem huvitavat, aga oleksin tahtnud näha ka teisi pealinna osasid.  Samas foto Pirita jõest, Tallinna Olümpiapordikeskusest ja jahisadamast on super! Teistest linnadest on esindatud üksikute kaadritega Tartu, Pärnu, Kuressaare ja Narva. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegu on kahtlemata väärt raamatuga ning soovitan seda julgelt kõigile huvilistele!

Vaadake lisaks: http://www.taevapiltnik.ee/.

Artur Raamat Loodus, Pildistamine, Tallinn

Reedel tähistasime koos Ülo ja Martiniga tööl oma sünnipäevasid, esimesel neist oli juubel. Üle tüki aja oli väga tore pidu. Vahepealsed olid muutunud minu jaoks juba liiga ühesuguseks ning igavaks – pidevalt räägiti suhteliselt samadest asjadest, tehti samu nalju jne, kogu peokäik oli ette teada.

Ülo naine hoolitses söögi eest ja mina tõin joogid. Kõik oli viimase peal, meil oli väga lõbus. Peo lõppedes läksime koos bussipeatusse. Kõik peale minu ja Joonase kadusid esimese bussi peale. Joonas oli päeval pakkunud mulle välja võimaluse veeta aega koos tänapäeva noorusega ehk siis kutsus mind enda juurde Kalamajja külla.

Jõudsime bussi-trolliga Baltasse, kust kohalikust parmude mekast ostsime ühe Vana Tallinna, see järel sõitsime veidi trammiga. Avastasin, et Joonas elab väga šefis majas väga šefis kohas. Tutvusin ta korterikaaslaste ja paari sõbraga. Mingi hetk jäime korterisse kahekesi ning käisime kohalikus poes Coca-Colat juurde toomas. Kuulasime muusikat, lahkasime elu jne. Orkutis on Joonase albumis üks Triinu tehtud “fotosüüdistus” ka tollest õhtust. Umbes kella 23 paiku navigeerisin end jalgsi tagasi Baltasse, kust sõitsin mingi trolliga (ilmselt oli see nr. 4) Mustamäele ning liikusin majade vahelt kodu poole. Veidi enne keskööd jõudsin koju ja magama läksin alles 3:30 paiku, kui peomeeleolu oli vaibunud. Ärkasin juba 7 ja enesetunne oli hea!

Kokkuvõttes oli see läbi aegade parim sünnipäev! Nooremana ma oma tähtpäeva eriti väljaspool kodu ei tähistanud, seega ei saa seda pidu väga paljude teistega võrrelda. Eelmise aasta üritus kukkus nüüd edetabelis teiseks . Loodan, et järgmine kord on vähemalt sama hea kui mitte veelgi vägevam!

Pühapäeval tuli Ülo (teine Ülo – mitte minu kolleeg, kel oli sünnipäev) mulle kell 6 järgi ning me sõitsime väikesele fotoretkele loodusesse. Kõige pealt läksime Harku metsa, aga seal oli väga märg ning võsastunud. Midagi pildistamisväärset seal ei olnud ning et kuivaks jääda suundusime edasi Türisalu poole. Saime mere ääres olla umbes 15 minutit ja mõned pildidki teha kui hakkas sadama. Sõitsime tagasi Tallinna ja hüppasime läbi Löwenruh pargist, kus ma käisin eelmisel suvel üsna sageli linde (enamasti parte) vaatamas/jäädvustamas. Sain paar lahedat pilti murus peituvast pardiperest. Kokkuvõtvalt oli palju juttu ja vähe fotograafiat. Eks sellised sõidud ongi tavaliselt hea võimalus rääkida vahepeal toimunust ja muustki. Kahju ainult, et ilm ei olnud eriti koostööaldis.

Tahtsin pühapäeva pärastlõunal veel ka Hiiu staadionile minna, et Kalju naiste ML mängu vaadata (peab ikka jalgpalli ka veidi mainima ) aga liikluseeskirja lugedes tundsin, et olen väsinud ja magasin päeva teise poole sõna otseses mõttes maha. Tänu autokoolile on  päevad muutunud pikemaks ja olen õhtuks rohkem väsinud kui varem. Samas on aga vaja rohkem jõudu, et kõige muu kõrvalt iseseisvalt kodus õppida. Kõrvalisi asju on palju, pean suutma end õigel kursil hoida!

Artur Minu elu Ilm, Loodus, Pildistamine

Kalju kaotas 2:1. Meeskonna kokkumäng oli pea olematu. Ainult mõned individuaalsed sähvatused. Marcio lõi palli kaks korda väravajoonelt minema. Kaas oma otsustava tegutsemisega päästis hullemast. Fänluse tase oli samuti üsna kesine. Häält mul jälle pole paar päeva, järgmiseks vooruks saab korda. Tore, et publikuarv oli suur. Palju lapsi tuli kohale, neile meeldis. U-19 Eesti vs. Hispaania mängu ei läinud vaatama. Ilmselt ei lähe ka homsele mängule, kus Eesti kohtub Tšehhiga.

Pühapäeva varahommikul pildistasin FS Flamant’i (Prantsusmaa merevägi / fishery patrol vessel). Jalutasime eile 2 korda looduses – kodu lähistel ja Nõmme metsas. Ilm oli ilus. C. ja I. said ringi joosta. Tore oli.

Piparmündijäätis on hea.

Artur Jalgpall, Minu elu JK Nõmme Kalju, Laev, Loodus