Artur Raiendik

• Ass-less teksad. Muidu kitsad ja ümber aga see koht, kus peaks olema ass, ripub tühja kotina justkui oleks pükste kandjal perse puudu. Tänavad on täis seda jama, see on mood?! Tegelt ka, WTF?!
• Suvelaulud. Eriti Eesti “artistide” omad. Eriti, kus laulab mõni Mari või mõne muu taolise nimega isik ning meeshääl üritab “räppida” rannas chillimisest väikese joogiga jne. Igal suvel tuleb selliseid lugusid kohustuslikus korras mitu-mitu.  WTF?!
• Kohvi termostassid. Igast pärdikutel noortest keskeakriisis vaevlevateni on vaja käia tänaval üks käsi meeter ette sirutatud hoidmas seda kuradi termostassi. Lihtsalt käiakse. Kiirustatakse bussi peale,  kus istutakse hoides tassikest tugevalt käte vahel, otsides sooja. Arvestades talve, mis meil oli, arusaadav – kätudel on ju külm. Aga kui sama tehakse juunis?! Mis mõttes nagu?! Ma pole pea kordagi näinud kedagi joomas sealt tassist, sellega lihtsalt liigutakse. Seriously, WTF?!

Artur Minu elu Arvamus, Kriitikanool

Täna ilmus “Nõmme Sõnumite” eriväljaanne “Nõmme Kalju Jalgpallisõnumid”. Ning ka online versioon. Mõlemas oli mu nimi vigaselt kirjutatud. Kuna põhiline osa minu panusest liikus sinna läbi ühe kahest toimetajast – Anton Sihi – siis arvan teadvat, keda tänada! Online versioonis oleks kena justify funktsiooni ka kasutada…. väga ebaprofessionaalne mulje jääb praegu See nime värk on naljakas tegelikult, ma ei võta seda tõsiselt… kuid tõde tuli päevavalgele – jooksvate kulude kontrolli all hoidmiseks asub meie pressiosakond Pakistanis… Malik Artur Rajendik töötab meil kokk-günekoloog-kondiiter-keevitaja-autojuht-fotograafina ning vahest kirjutab pimedas koopas AK47 peale toetudes eesli kuivanud roojast tehtud kriidiga liivakivitahvlitele ka mõne artikli… mõnikord juhtub, et tõlkes läheb midagi veidi kaduma… või muutub allkiri loetamatuks, kuna kui illegaalsed immigrandid on liivakivitahvlid oma pärasooles (ju nad on siis sellised kitsad, nagu kartulivahvel) Tallinna smugeldanud, siis siinses aastaringselt sita, keskmiselt sita ja väga sita suusailmaga kliimas ei püsi kahjuks eesli kuivanud roojast tehtud kriidi kiri enam liivakivitahvlil ning hakkab kiirelt sulades lagunema… arusaadav siis, et I võis J’iks venida… paraku puuduvad eesli kuivanud roojast kriidi valmistamise tehnoloogia arendamiseks meie osakonnal vahendid… hea, et sedagi endale lubada saame – kõrval koopas töötav The New York Times’i kontor peab läbi ajama morse koodi ja kahe pimeda hülgega!

Artur Minu elu Aaarrgh!, Feil!, Kriitikanool, Meedia

Tulin just bussiga koju. Paar peatust peale minu sisenemist (Pääsküla kandis) tuli üks karguga vanahärra üsna vaevaliselt bussi peale ning naisreisisaatja istus mõni meeter eemal, käed jalge vahel süles ja vaatas seda rahulikult pealt! WTF?! Nõmmel ajas ta end püsti, sest palju inimesi tuli peale, kuid mitte kauaks – esimesel võimalusel istutas oma perse jälle maha. Veidi hiljem kordus see jälle. Kurat, kodus võid sa istuda ja oma vittu sügada nii palju kui kulub! Kui sa oled tööl, siis tee tööd, raisk!

Paljud asjad hetke ühiskonnas ajavad mul harja punaseks ning üsna mitmed neist viivad tsaar Edgar Pervõi Velikii’ni…

Artur Arvamus, Minu elu Aaarrgh!, Kriitikanool

Ühel päeval sel nädalal oli Raadio 2′e “Siin Me Oleme” saates arutelu, kas riik peaks neil, kel raskusi panga ees võetud kohustuste täitmisel, kodulaenu kinni maksma. Saatesse helistajad olid erinevatel põhjustel ühel meelel, et ei peaks – ise oled endale selle laenu võtnud, ise pead ka hakkama saama, ei tohi elada üle oma võimete, ei saa laenuvõtmise hetkel loota, et majandus läheb igavesti ülesmäge jne… Siis helistas saatesse aga üks naisterahvas, kes arvas, et loomulikult peaks riik tema laenu kinni maksma, kui tal selle tasumisega raskusi tekib. Eelnevalt oli ta olnud kümme aastat ilma oma koduta ning tal on kuus last ja loomulikult peaks riik teda aitama…Esimene mõte, mis mul pähe tuli – Mida kuradit?! Hoidnud oma jalad koos! Vastutustundetu on teha kuus last, endal kodu pole, siis võtta veel laenu teades, et laste peale kulub iga päevaga järjest rohkem raha ning oodata, et keegi (riik) ta siis raskuste korral jamast välja aitaks!

Kes vaatas sel nädalal “Pealtnägijat” see teab, et ka seal näidati üht kuuelapselist pere, kus emal polnud samuti mõistus päris omal kohal. Ma ei hakka kogu lugu ümber jutustama, kes ei ole näinud, vaadake  ise ETV Saadete Arhiivist. Taoliseid juhtumeid on üldse liiga palju – tööd pole, kodu pole, elamistingimusi pole, midagi pole, 12 last on! Mida küll need inimesed mõtlevad? Ilmselt mitte midagi! Lastest on ainult kahju…

Artur Arvamus Kriitikanool

• Halamislaulud. Raadioeetris kõlavad meeshääled, kel on justkui orad pees…
• 75% jõulupuud avalikus ruumis! 25% pimedust alumises osas on nendele värdjatele, kes ei suuda oma käsi paigal hoida ja selle sinna nagunii tekitaksid.
• Lillade juustega vanamutid, kel meeldib viiekrooniste suhkrupakkide pärast kakelda.
• Guilty until proven innocent! Vahest tüütab see nali ära, aga nii on kord juba lood…
• Tallinna Linnavalitsus. Aga ärme seda sitta torgi, läheb veel rohkem haisema.
• Koit Raudsepp ja tema inglise keele osk(amat)us.
• Isikud, kes ei suuda ega tahagi suuta oma tööd normaalselt teha. Jah, normaalselt! Ma ei räägi isegi korralikult tegemisest….

• Wham ja “Last Christmas” ning kõik need vastutustundetud litad ja litapojad, kes mingil ajuvabal põhjusel on otsustanud seda lugu uuesti esitada.

Artur Minu elu Arvamus, Kriitikanool, Near death experience

Hommikul ärgates selgus tõsiasi, et inimkehas on rohkem lihaseid kui ma seni olin arvanud. Tuleb välja, et on olemas mingi parketipaigaldusmuskulatuur, mida läheb vaja vaid siis kui sul on kavatsus veeta päev põrandal seda ehitades. Käisin täna FGS Emden’it pildistamas. Saksa mereväe fregatt. Igatahes kohati meenutas mu kõnnak Tallinna ebaseksikalt ebatasastel (eba)tänavatel Pingviinipoeg Lolot, kes on äsja Vanaisa Piigolt halerämedalt piki kesta saanud.

Kohas, kus kohtuvad Viru Keskuse ja Tammsaare pargi mõttelised piirid, olid täna ind… eee… põliselanikud. Kolmekesi. Ma ei ole päris kindel, kummast Ameerikast, aga ilmselt lõunapoolsemast. Musitseerisid, laulsid, tantsisid. Kuulasin kõrvaklappidest muusikat, aga nende show kõlas sellest üle. Mul oli fregati pildistamiseks mõeldud objektiiv kaameral juba ees ning ma ei viitsinud seda vahetama hakata. Läksin edasi. Laevast pildid tehtud, vahetasin koheselt objektiivi ära ning mõtlesin, et kui nad on ikka veel seal, siis pildistan neid. Olid. Pildistasin. Vaatasin. Aplodeerisin. Ekstraordinaalselt šeff! Kübeke temperamentset päikest meie ultramõnusasse suusailma!

Postimees.ee on pärast oma uute tööpõhimõtete rakendumist tõsiselt putsi kukkunud. Ma saan aru küll, et ei taheta enam-vähem tervet järgmise päeva lehte tasuta netis avaldada, aga nüüd on enamus pealehe uudiseid a la “vaata videot, kuidas keegi sai jalaga molli” või “jäähoki mängijad kaklevad” või “uskumatu vise”… Või siis on  seal kirjeldused, mis juhtus mõnes “suurepärases” telesaates, millest räägiti ja kes kurat kust saatest välja kukkus! Tipptasemel ajakirjandus! Ma arvan, et nad paneksid endale mõnuga ka Õhtulehe nime ja logoga bänneri aga meie vahvas Vabariigis kehtivad vist mingid seadused, mis keelavad seda teha. Copyright’n’shit.

Ning Räikkoneni võiks avalikkuse huvides kuhugi luku taha panna, sest vastasel juhul jätkub praegune trend, et igal täis- ja pooltunnil tuleb uus uudis selle kohta, mida ta järgmine aasta kavatseb või ei kavatse teha. Millega, kellega, kus, kas, mis raha eest, konkurentsivõimelisena või mitte ta sõidab või ei sõida! Järgmise aasta palk on tal ju käes, kuna Ferrari pani talle sõbralike sõnade saatel veidi näkku! Kui Kimi oleks aastakese luku taga, siis oleks üheselt selge mida ta tegema hakkab. MITTE MIDAGI!!!

Artur Arvamus, Minu elu Aaarrgh!, Arvamus, Ilm, Kriitikanool, Laev, Pildistamine

JK Nõmme Kalju naiskonna üleminekumängus FC Kuressaare vastu oli kohtunike töö lausa nii sitt, et ei hakanud eelmist postitust solkima ja tegin uue. Üks äärekohtunikest oli mängu jooksul ilmselt rohkem väljakul kui joone taga. Lammas! No ja väljakukohtunikust ei tasu üldse rääkida – ta oli nii pime ja sitt oma töös, et tema kõrval väärib meeste Meistriliigas sel hooajal kõige nigelam vilemees Kohtunike Nobeli preemiat! Palju õnne!

Artur Jalgpall Kriitikanool

… neid inimesi, kes ületavad ülekäiguradasid diagonaalis. Võimatu on normaalselt üle tee minna kui pidevalt vajutakse paremalt ette. Veelgi hullemad on need, kes eeldavad, et ma olen ka nendesugune diagonaalidioot ja ronivad konkreetselt trügides külje alla. Eriti pensionärid, kes on nii aeglased, et sunnivad mind oma tegevusega pidevalt seisma jääma ning neist ümbes minema. Mäletan, et neid ei häirinud isegi lapsevanker – julmalt astuti sellele ette. Erilised vitupead on veel need, kes lähevad punase tulega üle tee, samal ajal kui foori juures on tee ületamist ootamas lapsed, andes sellega väga halba eeskuju. Õnneks C. ja I. teavad, et need on väga rumalad inimesed ja nii ei tohi teha!

Artur Arvamus Kriitikanool

Septembri alguses, kui koolid-lasteaiad alustavad uut õppeaastat, on saanud tavaks, et politseinikud on ülekäikudel autojuhte distsiplineerimas ning lapsi üle tee aitamas. Tavaliselt kummalgi pool teed üks inimene. Sel sügisel olid vähemalt selles kohas Õismäel, millest järgnev on inspireeritud, toimetamas MuPo töötajad. Igal eelmise nädala hommikul vaatasin, kuidas kaks rohelises vormis MuPo mutti seisid elavalt vesteldes ühel pool teed, meetreid eemal ülekäigust! Muidugi, nii peabki! Pohhui see ülekäik, pohhui need lapsed! Hästi tehtud!

Teine liik rohelistes vestides “päkapikke” on nüüdseks vallutanud Tallinna ühistranspordi – reisisaatjad. Nad lihtsalt istuvad, räägivad juhiga või vahivad seistes sihitult aknast välja pööramata vähimatki tähelepanu sellele, mis toimub bussis või peatustes uste juures. Võib-olla mõned häbenevad oma tööd, häbenegu kodus! Paar päeva tagasi hakkas üks noor ema lapsevankriga bussist väljuma, reisisaatja ainult korraks niheles oma istmel. Muidugi, milleks tõusta kui pool vankrit on nagunii kohe bussist väljas! Üks noor vene rahvusest reisisaatja istus teises bussis tagapingis, rääkides oma sõpradega juttu.

Siiski pean siinkohal ära mainime ühe tubli eestlasest reisisaatjavestiga vanamehe, kes kutsus korrale trollis pättust teinud umbes 10-13 aastasi noori. Nood algul ütlesid: “Vabandust, me ei teadnud.” Kui aga saabus aeg järgmises peatuses maha minna, siis saadeti vanameest vittu ja sülitati trolli akendele. Sellistel värdjatel võiks lasta koha peal trolli keelega puhtaks lakkuda!

Aga üldiselt ma arvan, et kogu see Tallinna sotsiaalsete töökohtade loomine on täielik pask! Tean isiklikult ühte inimest, kelle kaks sugulast koondati Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondisest peale aastatepikkust tööd ning mõned kuud hiljem võeti nende asemele töötud, et üks isik saaks veelgi kõvema häälega kuulutada kui sitt on Eesti Vabariigi valitsus ja kui hea on linnavalitsus, kes loob uusi töökohti! Pool järjekorda haises nende töökohtade taotlemisel viina järele. Võtame jah parem parmud raha eest bussidesse ringi sõitma samal ajal vähendades lasteaedade rahastamist!

Mul on nii hea meel minu maksuraha sellise kasutamise üle! Mul on nii meel, et Eesti elab sitaks palju neid, kellele sellised populistlikud käigud peale lähevad ning nad võimaldavad oma häältega sel trikitaval juriidiliselt-on-kõik-korrektne kambal võimul olla! Ning mul on nii hea meel, et enamus neist valijaist kuulub samasse demograafilisse vanusegruppi ning pikemas perspektiivis surevad nad välja! Kahjuks tuleb uusi suhteliselt palju peale. Samas tänased noored ja haritud näevad maailma teisiti, usun, et ka selgema pilguga ning nende väärtushinnangud ei muutu vaid arenevad edasi. Ja ka vananedes teevad nad valiku, mis on ühiskonnale parim, mitte ei hääleta nende poolt, kes lubavad ühekordset viiesajakroonist toetust. Juriidiliselt võib kõik korrektne ju olla, kuid mina suhtun sellesse kui häälte ostmisesse. Seni võiksid reisisaatjad ja teised “rohelised päkapikud” oma eksisteerimist kuidagi ka õigustada!

Paistab, et ma ei ole ainuke kes nii arvab – siit võite edasi lugeda.

Artur Arvamus Kriitikanool, Olukord rindel, Tallinn

On mõned…

Artur Arvamus Kriitikanool