Artur Raiendik

Käisin eile koos Nõmme Kaljuga Kohtla-Järvel ning nüpeldasime kohalikku Lootust 0:6. Jõudsime kohale kaks tundi enne avavilet ning algul mõtlesin, et mida ma siin nii kaua teen. Läksin ja vaatasin linna peal ringi, mida ma ikka oleks niisama passinud. Kevadel mängisime Lootusega Ahtmes ning see oli küll masendav “pommiauk”. Järve asum jättis mulle palju positiivsema mulje, oma osa oli selles kindlasti ka suurepärasel suveilmal. Majad olid enamasti korda tegemata, kuid siiski piirkonnale omapärase arhitektuuriga. Pean tunnistama, et ma palju Järveküla teelt kõrvale ei kaldunud, kuid nägin nii mõndagi huvitavat ja loomulikult tegin sellest pilti ka.

Jõudsin aegsasti tagasi staadionile ning olin tunnistajaks korralikule purustustööle. Üks purjus kohalike seltskond palus endast pilti teha. Peale mängu juhatas Tompa meid kohalikku magazin‘i, kuid seal ei leidnud keegi midagi sobivat ning me liikusime jalgsi edasi suuremasse poodi. Buss tuli meile sinna järgi, korjasime Tompa ja Istvani ka magazin‘i juurest peale ning sõitsime tagasi koju.

Kohtla järve koosneb teatavasti kuuest asumist: Kukruse, Oru, Sompa, Viivikonna (koos Sirgalaga), Ahtme ja Järve – kolmes viimases olen nüüd ära käinud.

Artur Minu elu JK Nõmme Kalju, Reis

Eile olin tööl vaid pool päeva. Selle jooksul märkasin, et kui tööpäev on poole lühem, siis liigub ka aeg kaks korda aeglasemalt! Lahkusin töölt, käisin Tondilt läbi ning edasi Hiiule bussi peale. Mitte just kõige meeldivama üllatusega pidin tõdema, et seekord me ei saanud jälle oma tavabussi, vaid selle väiksema venna – enamus mängijaid pidi kõrvuti istuma, ma sain õnneks veidi laiutada – niipalju kui see võimalik oli. Vahelduseks sõitsime mööda Viljandi maanteed – Tartu mnt. on pea sama igav ja tüütu kui Peterburi oma, lisaks polnud meie doktorihärra kunagi seda teed mööda sõitnud, seega jätkus tal uudistamist küllaga. Vahepeatuse tegime Türil. Viljandisse jõudes tundsin, et päike oli mulle jõudnud pika päeva jooksul liiga teha, mänguni oli tund, käisin poes ja kosutasin end vee ja jäätisega.

Staadionile jõudes nägin, et neiu Cat on ka kohal, seega ei hakanud end piltide tegemisega vaevama ja hea oligi, pea valutas sellest kütvast päikesest piisavalt. Mäng iseenesest polnud suurem asi, kuid kasutasime Tuleviku eksimused ära ja Kaljule 1:4 võit. Kes tahab lugeda, mis toimus, siis vaadake Kalju kodulehele – seal on kõik kirjas. Lahe oli see, et Christian lõi oma esimese värava Kalju särgis ning seejärel oli üle väljaku kuulda Miku häält: “Esimene, jah? Väga hea, teed välja!” Tänu sõidule jäime olime ilma jäämas kahest MM’i 1/8-finaalist: Paraguay-Jaapan ja Hispaania-Portugal. Teist mängu pidime kohe peale kohtumise lõppu kõik koos vaatama minema mingisse pubisse, mille asukoha Tompa oli välja uurinud, kuid kõigi suureks pettumuseks teatas bussijuht, et ta peab hiljemalt keskööks tagasi Tallinnas olema, sest hommikul tuleb uus sõit peale ning sõidumeeriku järgi peab buss vahepeal teatud tunnid seisma. Kahju, kõik tahtsid väga seda mängu näha. Polnud midagi parata, poest läbi nagu ikka ja tagasi kodu poole. Koju jõudsin umbes poole ühe paiku, magama tund hiljem, äratus oli erandkorras juba 5:30, fuck yeah!

Artur Minu elu Ilm, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Reis, Suvi

Lubage mul alustuseks öelda, et ma vihkan 0:0 viike. Aga tänane on mu lemmik 0:0 viik ever! Ja mitte sellepärast, et… ooo… mängisime suure Levadiaga 0:0 – ei, me oleks võinud selle mängu ka vabalt võita, ei ole nad nii suured midagi! Vaid, et terve meeskond võitles ning ei lasknud endale väravat lüüa. Suur teene oli selles ka man of the match Kert Kütil, kes oli väravasuul lihtsalt fenomenaalne! Kuigi peab ausalt tunnistama, et meil oli ka mitu korda ropult õnne kui Levadia mängijad eksisid üsna kindlatel väravamomentidel… aga noh, see ongi jalgpall – ega meiegi suutnud kahjuks ühtegi ära lüüa. Vaatamata sellele on emotsioon super! Ma kiidaks ikka kogu meeskonda tubli ja südi esituse eest, kuid eraldi tooks välja kaitseliini ning veel legendaarse Sergei Terehhovi – ma ei tea kust tema oma jõuvarud saab – konkurentsitult kiireim, jõuab igale poole, lõikab vastaste sööte vahelt ja lõhub nende mängu, alustab rünnakuid – täiesti fenomenaalne energiapomm / mängumootor! Respekt Terja!

Klassikalist fänlust, kui sellist, me ei teinud. Teisel poolajal me ergutasime karjudes. Röökisin jälle nagu ikka, kui hoogu satun, emotsioonid ning pinge aina kasvasid lõpuvile lähenedes. Peale mängu tuli enamus mehi meile plaksutama. Mul on paha tunne selle pärast, veidi häbigi, sest olen kindel, et vaatamata karjumisele ei olnud me seda ära teeninud… Meeskonna üle olen siiski uhke! Hea töö!

Artur Jalgpall, Minu elu JK Nõmme Kalju, Special!, The Ultimate Sign Of Respect

Punker

Eile hommikul kell 8:00 startisime Alvariga jalgratastel Paljassaare poolsaare suunas. Alvar polnud seal kandis kunagi käinud, teel imetles ta Kopli värvistkooruvaid maju – ma ütlesin talle, et you haven’t seen nothing yet! Mina olin Paljassaare lõpus käinud korra, eelmise aasta aprillis, jalgsi. Toona jäi laeks Katariina kai ning Väike-Paljassaare poolsaar, kuid teadsin, et tahan kindlasti tagasi minna ning ka Suur-Paljassaare üle vaadata. Ratastega liikumine oli oluliselt lihtsam ja kiirem seega jõudsime nii kaile kui mõlemale poolsaarele. Minu jaoks oli põhiliseks sihtpunktiks Suur-Paljasaare tipus asuvad tsaariaegse patarei suurtükipositsioonide betoonpunkrid. Need ja muud erinevate ajastute militaarsest tegevusest maha jäänud vaikivad jäljed said nähtud nagu ka kena ning suhteliselt metsik loodus. Tuul oli väga tugev ning lained merel väga ägedad. Alvari rattal tuli teel vähemalt kolm korda kett maha – korra minnes, vist ka kohapeal olles ning kaks korda tagasiteel. Sellele vaatamata olin enne kella 13 tagasi kodus, läbisin jalgrattaga veidi üle 36km.

Viimase aja suurele väsimusele sai rattasõidul lisa hangitud + üks kehaosa arvas, et mõnda aega ta rattaga eriti kokku puutuda ei tahaks. Tegu oli ikkagi ju selle suve esimese rattasõiduga. Igatahes uni oli kerge tulema ning ärgates kiirustasin kohe Hiiu staadionile ning vaatasin, kuidas Kalju võitis FC Kuressaaret 2:1. Saarlaste poolelt sai Pelle Pohlak punase kaardi kohtuniku persse saatmise eest. Hiiulgi oli üsna tuuline. Peale mängu sebisin Kareli ühele Eesti Raadio neiule intervjuud andma ning astusin staadionihoonest välja täpselt õigel ajal – Tompa võttis mind auto peale ning tõi tagasi koju. See oli väga hea, kuna ma kiirustasingi juba…

Tantsusünnipidu poster

…TANTSULKALE!!! Maarja ja Joonas tähistasid Levikas koos oma hiljutisi sünnipäevi. Käisin poes,et hankida soojendusvahendeid eelpeoks ning olin sunnitud teel veel teisegi poodi minema, et hankida ka õnnitlusvahendeid, kuna esimeses kaupluses suleti antud osakond 15 minutit ettenähtust varem. Edasi straight to the FishHouse, õnnitlesin Maarjat! Sealt Shmargiti poole soojendusele, kus oli juba Kristo + kaks tema sõpra ning peohing Alvar ilmus viimasena kohale. Üks Havana Club’i Anejo Blanco läks mul väga kiirelt loosi, nagu ka Shmargiti suurepärased keeleallaviivad imeliselt maitsvad ahjuvõikud! Fuck Yeah! Joonas oli kodus parajalt närvis, sest sellest õhtust pidi kujunema tema meeldejääv live debüüt deejottina! Ta pidi helistama meile kui on soundi paika saanud ning andma rohelise tule liikumaks Levikasse. Seda me tegime kella 23 paiku nagunii, ma ei mäletagi millise tulega… ehk kas DJ Kints helistas või ei. Pidu oli raju, setlist oli selline küte, et iga katlamajagi punastaks häbist, Levikas oli über ning viin energiajoogiga maitses hea, siidrit ka vahele! Fuck yeah! Tantsisin nii, et nahk märg kolmveerand neljani, siis hakkas pikk päev ennast tunda andma ning otsustasin kodu poole liikuma hakata… jalgsi loomulikult, taksod on pussy’dele! Kristiine statoilist otsustasin võtta ühe kabanossi sest kõht oli tühi ning olen nende kohta kuulnud vaid kiidusõnu, kuid polnud ise veel ühtegi proovinud. Fuck yeah – see oli sama hea nagu viin energiajoogiga! Kõndisin paralleelselt Sõpruse puiesteega, ilm oli super, päike paistis, inimesi liikus vähe. Tuju muutus veelgi paremaks kui meenus, et Sõpruse pst ja Tammsaare tee ristis on veel üks Statoil – võtsin sealtki ühe kabanossi! Nii hea. Koju polnud enam palju maad. Jõudsin täpselt 5′ks kohale, peale 75 minutit rahulikku jalutamist ning magama. Ärkasin ühe paiku täis värskust ning head enesetunnet/tuju, valmis vastu astuma uuele päevale! Fuck yeah – ülikõva oli!!! DJ Kints – korrata! Korrata! Korrata! Korrata!

Artur Minu elu Fucking A!, JK Nõmme Kalju, Muusika, Reis, Suvi, Üritus

Käisin täna nelja mängu vaatamas:

11:00 Sportland Arenal Nõmme Kalju naiskond vs. FC Flora II. Päike paistis otse pähe, õnneks läks 20 minutit peale mängu algust taevas pilve. Aeg-ajalt piilus siiski mõni kiir pilvede vahelt välja. Kohtumine lõppes 2:2 viigiga.

14:00 Hiiu staadionil Nõmme Kalju II vs. Tallinna JK Dünamo. Ilm püsis endiselt vahelduva pilvisusega, mulle meeldis, ei pidanud päikese käes kõrbema. Kalju duublile 2:1 võit.

17:00 Kadrioru staadionil U21 EM valikmäng Eesti vs. Türgi. Kennu oli kogu mängu aktsioonis. Teisel poolajal hakkas tibutama. Eestile 1:0 võit.

19:00 Hiiu staadionil algas Nõmme Kalju III vs. Trummi SK. Jõudsin Kadriorust kohale kella 20:00, täpselt teise poolaja alguseks. Vihm jätkus.  Suhteliselt toores mäng lõppes Trummi 0:1 võiduga.

Kokkuvõttes oli tore – nägin suve muutumist vesiseks ning jahedaks kevadeks + igat masti tulemusi, taguots on veidi kange plasttoolidest ja puittribüünist. Terve päev värskes õhus, uni tikub ligi…

Artur Minu elu Jalgpall, JK Nõmme Kalju

Eile me võitsime olulise mängu ja seda mitmes tähenduses. Tohutut emotsioonide möllu aga ei olnudki. Ilmselt oli asi selles, et olin päev otsa päikese käes olemisest natuke läbi ja lisaks tegin taas kõike poolikult – vahepeal olin sektoris ja vahepeal väljaku ääres. Nii emotsioone üles ei keera… Hea tunne oli ikkagi, meeskond oli tubli!

Täna varahommikul käisin Keila-Joal ja Harku metsas. Nägin konna!

Artur Minu elu JK Nõmme Kalju, Loodus

Hetk peale autasustamist

JK Nõmme Kalju meeskond saavutas läbi aegade tasavägiseimal Aastalõputurniiril teise koha ning supertõrjetega hiilanud Daniil Savitski pärjati turniiri parima väravavahi tiitliga! Palju õnne kogu suurele Kalju perele! Suurepärane esitus nii klubi kui fännide poolt! Aitäh kõigile ilusa aasta eest! Ilusat vana-aasta lõppu ning jätkame 2010 samas vaimus, kuid veelgi hoogsamalt! On ainult üks Nõmme Kalju!

Artur Jalgpall, Uudis Fucking A!, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Roosad Pantrid, Special!

Käes on see päev, mil ilmub minu intervjuu JK Nõmme Kalju peatreeneri Getulio Fredo Aurelioga. Paljud on selle valmimist kannatlikult oodanud, mina nende hulgas. Intervjuu on tehtud selle aasta Meistriliiga hooaja viimaste kuudel ning ka pärast seda. Kui mul see mõte tekkis ei osanud ma veel arvatagi, et sellest saab nii mahukas ja aeganõudev töö, kuid mul on selle üle ainult hea meel! Veelgi toredam on see lõpuks ka avaldada. Ka fännidel oli võimalus oma küsimusi esitada ja kuigi ma seda toonitasin üsna mitmes kirjas Pantritele, oli Mario ainus, kes seda tegi! See oli minu jaoks mõningane pettumus, sest lootsin, et aktiivsemaid inimesi on rohkem…

Ma tahaks tänada kõiki, kes mind mingilgi moel intervjuu valmimise juures aitasid! Eriti suured tänusõnad kuuluvad  muidugi Getuliole, kes oli koheselt nõus selles osalema ning kel polnud õrna aimugi, mis teda ees ootas! Muito obrigado, meu amigo!

Tagasiside on teretulnud ning selle võite jätta kommentaaridesse. Kui keegi tahab isiklikult mulle midagi öelda, siis Aastalõputurniiril näeme, raisk!

Jõulukingi leiate siit!

Soovin kõigile inimestele Nõmme Kaljus, fännidele, toetajatele ning jalgpallisõpradele häid pühi!!!

Artur Uudis Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Minu portaal, Special!

Suurepärane õhtu suurepärases seltskonnas suurepärase penaltitõrjega suurepärasel mängul!

Mina tänan!

Artur Jalgpall JK Nõmme Kalju

Tekst siin: http://www.jkkalju.ee/?mid=1&id=267!
Pildid siin: Minu uskumatult imeline galerii!

Artur Jalgpall Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Reis, Roosad Pantrid