Artur Raiendik

Enne viimaseid postitusi valitses siin vaikus. Lausa selline, et Kaido jõudis juba minu käest küsida – mis toimub?! Arvestades augustikuist hoogsat postitamist saan ma temast aru. Samas nagu ma talle siin 8ndal vastasin – midagi uut ei olnud! Olid küll mõned ideed millest kirjutada, kuid viitsimine ja vastav tuju puudusid ning ma ei pidanud otstarbekaks midagi vägisi siia postitada. Ainult selleks, et vaikust lõhkuda.

Eile oli tööl kurb päev. Neli minu kolleegi koondati ning alates tänasest pidime nendeta hakkama saama. Kuna nad ei lahkunud omal soovil, siis oli ilmselge, et mingi pidulikku üritust ei toimu. Siis tulingi mõttele, et me võiks ise neile väikese “istumise” korraldada ja sellega näidata, et hindame kõrgelt aega mil töötasime koos ning ka selle perioodi lõpp oleks veidikenegi positiivsem. Kuigi arusaadavalt ei ole kellelgi mingit põhjust rõõmustada.

Hankisin veidi kõrgemalt loa ja rääkisin oma ideest teistega – kõik olid koheselt nõus osalema! Korjasin raha ning täna lõunaajal käisime Janeki Fiatiga poes ära. Lisaks peokraamile ostsime neile mälestuseks raamatud kuhu soovide kõrvale kirjutasime kõik oma nimed. Arvestades ürituse põhjust, õnnestus ettevõtmine siiski suhteliselt hästi.

Veidi varasemast ajast – eelmisel reedel käisin koos C. ja I.’ga Hiiul jalgpalli vaatamas. Kuna Meistriliigas oli väike paus siis esindusmeeskonna mehed mängisid Nõmme Kalju duubli eest, seekord täies koosseisus. See tingis ka mängueelse morni pilgi vastaste nägudel, kelleks oli II liiga ida/põhi tabeli viimane meeskond FC Concordia Audentes. Lastele meeldis plaksutada ja nad pärisid koguaeg millal nad jälle seda teha saavad. Ma vastasin, et siis kui taas värav lüüakse. Või kui tahavad siis kasvõi koguaeg. Igatahes plaksutada nad said – mäng lõppes Kalju II 9:0 võiduga. Sellest hoolimata saatis Getulio mehed ümber staadioni jooksma, kuna sellise tasemega meeskonna vastu oleks pidanud vähemalt 10 väravat lööma! C. ja I.’le meeldis väga ning nad pärisid muudkui, millal me jälle Hiiule tuleme.

Täna seisab ees hooaja üks tähtsamaid mänge FC Flora vastu, kellest meid hetkel lahutab tabelis 6 punkti. Et uus mängudering algab peegelpildis, siis ka järgmine mäng peale tänast on Floraga. Seega on meil hea võimalus kahe järjestikuse võiduga punktidevahe olematuks muuta. Kerge ülesanne see pole, kuid siiski täiesti võimalik ning ma usun, et Kalju saab sellega ka hakkama.

Tänaseni on kestnud suur kampaania, mille käigus jagati Nõmme piirkonna postkastidesse 15000 kutset mängule.  Lisaks veel laialdane kajastus meedias. Seega on oodata staadionile suurt rahvahulka. Ka fännid on kutsunud mängule hulgaliselt oma sõpru. Minagi andsin ära mõned kutsed – Joonas, Kaspar ja Sander tulevad kindlasti ning Mairo ka, juhul kui tal aega on. Oodata on ülihead fänlust mõlema meeskonna fännidelt ning ülipõnevat ja võitluslikku mängu – nii Kalju kui Flora vajavad neid punkte väga, et kindlustada kohta järgmiseks aastaks UEFA Europa League’s. Lisaks on vastasseis puhtalt põhimõtteline – Kalju tahab revanšeerida senised kaotused ja viigid! Plaanis on ka salvestada fännivideo uue lauluga – Sarvik-Martin lubas filmimisega tegeleda.

Möödunud nädalavahetusel käisin Photoshopiga üle pea kõigist piltidest, mis seda vajasid, kuid olid seni jäänud tähelepanuta. Veel on vaid vaja teha valik, millised neist jõuavad siia galeriisse ning õigepea ongi tekkinud mitu uut albumit ning vanad ka rohket täiendust saanud. Eks selle kohta tule ka eraldi postitus.

Esmaspäevast algab mul kahenädalane puhkus. Praegu küll sellist tunnet ei ole. Neljapäevalgi, kui leppisin kokku uusi õppesõiduaegu järgmiseks nädalaks, ei olnud see meeles. Õpetaja oli mu tavapärase aja juba ära andnud ning ma ütlesin, et kella viieks ma ei jõua ning seega sõidan esmaspäeval hoopis kell kaheksa õhtul. Hiljem kodus mõtlesin – kurat, mul on ju puhkus ning oleksin ükskõik mis kell saanud sõitma minna. Aga tegelikult mulle meeldib kell 20 ka – ma ei olegi veel hämaras/pimedas sõitnud. Lähipäevadel kuulub suur osa ajast teooria õppimiseks ning testide lahendamiseks. Tahan kontrolltöö kindlasti läbi saada! Loodan, et see ka õnnestub. Olen endas üsna kindel ning ka see on hea, et puhkuse tõttu on mu vaim puhanud ja pea selge. Parem ikka kui pärast tööpäeva hakata kontrolltöö ajal ajusid ragistama.

Sel nädalal alustasime kodus kahe toa põhjalikku renoveerimist. Seni on M. üksi suure töö ära teinud, kuna tal oli puhkus juba alanud, mina käisin veel tööl. Seega ilmselt kulub osa järgmisest nädalast remondi peale, kuna meil puhkused kattuvad. Kes veel ei tea, siis remont on saatanast. Nagu ka kolimine ja rosinatega jäätis! Teisel nädalal saan loodetavasti teostada rohkem oma soove. Plaanis on osaleda võimalikult palju Kalju treeningutel. Ka Ülol on järgmisel nädalal puhkus ning ta tahtis ühel päeval minna kuhugi pildistama ning selle vastu ei ole mul midagi! Sel suvel olen saanud seda väga vähe teha, eriti veel kusagil linnast väljas, looduses

See ongi vist hetkel kõik. Rohkemat midagi ei meenu. Osa kirjutamisideid jääb veel oma aega ootama. Kaido, loodan, et sinu lugemiseskill sai nüüd veidi trenni ja uudishimu rahuldatud. Tänan, et võtad vaevaks minu tagasihoidlikku portaalikest külastada ning toimuval silma peal hoida! Tervitan ja tänan ka kõiki teisi külastajaid/lugejaid! Kes vähegi saab, olge juba aegsasti Hiiul – kell 14 on avavile! It’s going to be great!

Artur Minu elu Auto, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Olukord rindel, Pildistamine, Suvi, Üritus

Janek sõidab teise põlvkonna Fiat 127′ega (1977-1981), tuntud ka hellitava nime all “Seljakott”! Täna mingil hetkel õues istudes tekkis meil Joonasega geniaalne idee see roclat (käsikahveltõstuk – toim.) kasutades minema viia! See auto ei kaalu praktiliselt mitte midagi, mõne rocla tõstejõud on aga 2-2,5 tonni. Mõeldud-tehtud! Ootasime ära kuni Janek läks tööd tegema ning suundusime õue.

Timppa oli nii lahke ja ajas oma auto eest ära, et me pääseksime “Seljakotile” ilusti küljelt ligi. Põhja alla vaadates ilmnes aga takistus – summuti. See oleks ilmselt roclaga tõstes viga saanud ning kahelt poolt läheneda kasutades ka teist tõstukit ei olnud meil eriti aega ega tahtmist. Seega otsustasime Fiati lihtsalt minema veeretada. Panin vabakäigu ning Joonas keeras rattad nii välja kui oli võimalik. Lükkasime masina teiste vahelt välja. Siis ilmnes järgmine asjaolu, millele olime jõudnud ka veidi varem mõelda – rool oli lukku läinud. Lahendus oli oma brutaalsuses lihtne – tõstsime kahekesi Fiati tagaotsa (hea, et konks olemas oli) ning sel viisil keerasime auto soovitud suunda. Lükkasime seda algsest kohast eemale, kuid kuna rool oli endiselt lukus ja rattad veidi välja keeratud, siis liikus ta mööda kõverat trajektoori suunaga teiste pargitud autode vahele. Saades aru, et esialgselt plaanitud kohta me väga lihtsalt ei jõua, otsustasime Fiati ringi parkimise kasuks, kuid väikese nõksuga. Nimelt kui “Seljakott” oli diagonaalis kahe auto vahele jõudnud, tõstsime uuesti tagaotsa ning jätsime ta nende vahele risti! Lükkasin uuesti käigu sisse, et ta veerema ei hakkaks, kuna mõlema autoni olid ainult loetud sentimeetrid.

Tulemus

Enamus kolleege olid meie plaanist teadlikud ning osa neist (eriti Alvar) oli naerukrampides juba siis kui me Joonasega polnud Fiati veel puutunudki. Kahju, et me ei saanud roclat kasutada, plaan oli kogu tegevus videosse võtta. See selleks. Janek käis peale seda, kui ta auto oli endale uue asukoha saanud, mitu korda  suitsetamas, kuid ei märganud mitte midagi! Olgugi, et korra viibis ta väljas suhteliselt kaua. Igakord kui ta suitsule läks, tuli enne teda või koos temaga “kahtlaselt” palju inimesi õue, et näha ta reaktsiooni aga see neil ei õnnestunud.

WTF?!

Janek märkas teisaldamist alles siis kui hakkas koju minema, avastades üllatusega, et seal kuhu ta auto jättis, pargib juba keegi teine. Suurem osa inimesi oli õues naerdes vaatamas, kuidas ta läks irvitades ja pead vangutades oma Fiati juurde! Joonas naeris ning ma plaksutasin! Janeku õnneks suundus parempoolse auto omanik samuti koju ja ta ise ka pääses tänu sellele liikuma. Rääkisime talle enne ärasõitu lühidalt mida olime teinud ja kuidas. Emotsioonid olid superhead ning kogu nähtud vaeva väärt! Fucking A, ma ütlen!

Artur Minu elu Auto, Fucking A!

… väga hea teguderohke päev. Esiteks käisin juba teist aastat järjest vaatamas/pildistamas BHRA (MTÜ Baltic Hot Rod Association) korraldatavat peamiselt Ameerika päritolu autode kogunemist ja hooaja avamist – Kevadkruiis 2009. Seekord toimus üritus Olümpia hotelli vastas EUROPARK parklas kuhu mahtus rohkem autosid kui eelmine aasta Raekoja platsile. Tänu sellele püstitati uus osavõtjate arvu rekord ning kohal oli mitmeid autosid, mida ma eelmisel aastal ei silmanud. Tore oli see, et enamus autosid oli pargitud tüübi- ja ka  mudelipõhiselt ehk siis Mustangid olid ühes, limusiinid teises kohas, erilisemad uunikumid kõrvuti jne. Jõudsin kohale kui autode saabumine oli lõppjärgus ja oli veel võimalik enam-vähem korralikult pildistada, lahkudes oli teiste uudistajate arv juba väga suureks paisunud. Oli tore, järgmine aasta jälle!

Edasi liikusin Kevadkruiisilt Tondi tänava poole, kus tahtsin pildistada ajaloolise väärtusega ja muinsuskaitse all olevaid objekte – Tondi raudteejaama peahoonet , Sprincktal’i suvemõisa hooneid, von Tiesenhausenite perekonna peamise suvemõisa peahoonet ja Tondi sõjaväelinnaku hooneid.  Tondil trammide lõpp-peatuses tegin pilte seal  säilinuid Franz Krulli vabrikus ja Ilmarises valmistatud eestiaegsetest trammiliinide kandurpostidest. Olen meediast kuulnud, et need ei vasta euronõuetele kuna nende otsa saab ronida ning ilmselt lähevad kunagi välja vahetamisele. Samuti soovisin pildistada Tammsaare Ärimaja juba sellest ajast kui too alles ehitusjärgus oli. Sain enamuse sihtmärkidest jäädvustatud, ülejäänuid tuleb uuesti mõnel õhtul vaatama minna – siis kui päike on teise nurga all.

Varsti saab kõike täna toimunut ja muudki huvitavat vaadata galeriist. Homme aga stardin juba koos JK Nõmme Kaljuga Saaremaa poole,  kus seisab ees Meistriliiga üheksanda vooru kohtumine FC Kuressaarega.

Artur Minu elu Arhitektuur, Auto, JK Nõmme Kalju, Tallinn, Üritus

Laupäeval ärkasin C. ja I. hüüete peale, et õues sajab lund. Lumi?! WTF?! Kiire pilk aknast välja kinnitas nende sõnu. Mõlemad nõudsid juba kelke. Naabermaja oli otsekui looritatud, lörtsi sadas lihtsalt nii tihedalt. Õnneks lõppes sadu tunni möödudes, päike trügis end pilvede vahelt välja ja kaotas kõikjäljed toimunust. Mulle jõudis juba meenuda eelmise aasta novembris olnud lumetorm – varsti lisan sellest mõned pildid galeriisse.

Postitusele  lisasin aknalt tehtud foto Mitsubishist.  Keerasin ava võimalikult kinni ja säriaja võimalikult pikaks, et lörtsituisk paremini jäädvustuks. Tulemusega jäin ise rahule. Täissuuruses fotol on sadu muidugi paremini näha.

Tegelikult plaanin  lähiajal galeriid tublisti täiendada. Lisaks vanemale materjalile on tulemas albumid 11.04. toimunud sõidust Matsalu Rahvusparki ning tänasest retkest Koplis ja Paljassaare poolsaarel.

Artur Varia Auto, Ilm