Jõudes täna puhkuselt tagasi tööle ja nähes jälle viit juhmi nägu mõistsin, et puhkasin möödunud nädala mitte töötamisest vaid rumalusest. Kõik pliiatsid karbis ei ole paraku teravad…
Ma olen veidi rohkem kui poolaja jagu vaadanud jalgpalli MMi ja juba käivad need pagana pasunad mulle närvidele! Esimesest minutist kui päris aus olla! Tegelikult juba alates Konföderatsioonide Karikast! Kossupeded, raisk!
Täna ilmus “Nõmme Sõnumite” eriväljaanne “Nõmme Kalju Jalgpallisõnumid”. Ning ka online versioon. Mõlemas oli mu nimi vigaselt kirjutatud. Kuna põhiline osa minu panusest liikus sinna läbi ühe kahest toimetajast – Anton Sihi – siis arvan teadvat, keda tänada! Online versioonis oleks kena justify funktsiooni ka kasutada…. väga ebaprofessionaalne mulje jääb praegu 
See nime värk on naljakas tegelikult, ma ei võta seda tõsiselt… kuid tõde tuli päevavalgele – jooksvate kulude kontrolli all hoidmiseks asub meie pressiosakond Pakistanis… Malik Artur Rajendik töötab meil kokk-günekoloog-kondiiter-keevitaja-autojuht-fotograafina ning vahest kirjutab pimedas koopas AK47 peale toetudes eesli kuivanud roojast tehtud kriidiga liivakivitahvlitele ka mõne artikli… mõnikord juhtub, et tõlkes läheb midagi veidi kaduma… või muutub allkiri loetamatuks, kuna kui illegaalsed immigrandid on liivakivitahvlid oma pärasooles (ju nad on siis sellised kitsad, nagu kartulivahvel) Tallinna smugeldanud, siis siinses aastaringselt sita, keskmiselt sita ja väga sita suusailmaga kliimas ei püsi kahjuks eesli kuivanud roojast tehtud kriidi kiri enam liivakivitahvlil ning hakkab kiirelt sulades lagunema… arusaadav siis, et I võis J’iks venida… paraku puuduvad eesli kuivanud roojast kriidi valmistamise tehnoloogia arendamiseks meie osakonnal vahendid… hea, et sedagi endale lubada saame – kõrval koopas töötav The New York Times’i kontor peab läbi ajama morse koodi ja kahe pimeda hülgega!
Tänase päeva esimestel tundidel jäi mulle ühe ajalehe kodukal silma pealkiri “Mälestuskilde Edgar Savisaarest”. Korraks tärkas minus lootus, et Eds on lõpuks kõrvad pea alla pannud aga näe – raipel on hoopis juubel! Alatu tüng…
Tulin just bussiga koju. Paar peatust peale minu sisenemist (Pääsküla kandis) tuli üks karguga vanahärra üsna vaevaliselt bussi peale ning naisreisisaatja istus mõni meeter eemal, käed jalge vahel süles ja vaatas seda rahulikult pealt! WTF?! Nõmmel ajas ta end püsti, sest palju inimesi tuli peale, kuid mitte kauaks – esimesel võimalusel istutas oma perse jälle maha. Veidi hiljem kordus see jälle. Kurat, kodus võid sa istuda ja oma vittu sügada nii palju kui kulub! Kui sa oled tööl, siis tee tööd, raisk!
Paljud asjad hetke ühiskonnas ajavad mul harja punaseks ning üsna mitmed neist viivad tsaar Edgar Pervõi Velikii’ni…
NONE!
Teisipäeva hommikul avastasin ebameeldiva üllatusena, et mu päikeseprillid on kummalisel kombel katki läinud ning viskasin need bussipeatuses prügikasti. Teadsin, et seisan silmitsi viimase aja ühe tõsiseima katsumusega, sest uute ja täpselt sobivate päikeseprillide leidmine on sama keeruline kui pikka kasvu inimesele uue püksipaari muretsemine ning sama tüütu nagu näiteks kolimine, lühidalt öeldes – ilge nuss! Ja millal ma varem eksinud olen! Käisin täna mitmes spordipoes ja muidu poes ja isegi kõige ebatõenäolisemas kohas, kust midagi head leida – prillipoes, kuid tulemuseta. Valik oli äärmiselt sitt! Olemasolevast kraamist moodustasid 95% ülal nähtavad naiste keevitusmaskid, mille fenomen on seni totaalselt ning müstiliselt mõttetult arusaamatuks jäänud, 3% laste päikeseprillid ja ülejäänud 2% oli täiesti suvaline praagivälimusega maitselage kraam (ehk siis üsna sarnane esimesele 95%), et see 100% ilusti kokku tuleks! Otsingud jätkuvad…
… maailm on täis idioote, kuid mind paneb siiani iga kord imestama see, et miks tehakse peale korduvat selgitustööd ikkagi kõike risti vastupidiselt räägitule?!
Täna on Valentinipäev ehk siis Eesti kontekstis Sõbrapäev. Who the fuck tõlgib meil tähtpäevade nimetusi eesti keelde?! Ma arvan, et tegu on sama persevestiga, kes tõlgib ka kinolevisse jõudvate filmide pealkirju. Tema haigest loogikast lähtudes peaksin ilmselt täna end pühendama oma sõbrale – parimale, kes inimesel olla võib! Paraku mul ei ole koera…
Hommikul ärgates selgus tõsiasi, et inimkehas on rohkem lihaseid kui ma seni olin arvanud. Tuleb välja, et on olemas mingi parketipaigaldusmuskulatuur, mida läheb vaja vaid siis kui sul on kavatsus veeta päev põrandal seda ehitades. Käisin täna FGS Emden’it pildistamas. Saksa mereväe fregatt. Igatahes kohati meenutas mu kõnnak Tallinna ebaseksikalt ebatasastel (eba)tänavatel Pingviinipoeg Lolot, kes on äsja Vanaisa Piigolt halerämedalt piki kesta saanud.
Kohas, kus kohtuvad Viru Keskuse ja Tammsaare pargi mõttelised piirid, olid täna ind… eee… põliselanikud. Kolmekesi. Ma ei ole päris kindel, kummast Ameerikast, aga ilmselt lõunapoolsemast. Musitseerisid, laulsid, tantsisid. Kuulasin kõrvaklappidest muusikat, aga nende show kõlas sellest üle. Mul oli fregati pildistamiseks mõeldud objektiiv kaameral juba ees ning ma ei viitsinud seda vahetama hakata. Läksin edasi. Laevast pildid tehtud, vahetasin koheselt objektiivi ära ning mõtlesin, et kui nad on ikka veel seal, siis pildistan neid. Olid. Pildistasin. Vaatasin. Aplodeerisin. Ekstraordinaalselt šeff! Kübeke temperamentset päikest meie ultramõnusasse suusailma!
Postimees.ee on pärast oma uute tööpõhimõtete rakendumist tõsiselt putsi kukkunud. Ma saan aru küll, et ei taheta enam-vähem tervet järgmise päeva lehte tasuta netis avaldada, aga nüüd on enamus pealehe uudiseid a la “vaata videot, kuidas keegi sai jalaga molli” või “jäähoki mängijad kaklevad” või “uskumatu vise”… Või siis on seal kirjeldused, mis juhtus mõnes “suurepärases” telesaates, millest räägiti ja kes kurat kust saatest välja kukkus! Tipptasemel ajakirjandus! Ma arvan, et nad paneksid endale mõnuga ka Õhtulehe nime ja logoga bänneri aga meie vahvas Vabariigis kehtivad vist mingid seadused, mis keelavad seda teha. Copyright’n’shit.
Ning Räikkoneni võiks avalikkuse huvides kuhugi luku taha panna, sest vastasel juhul jätkub praegune trend, et igal täis- ja pooltunnil tuleb uus uudis selle kohta, mida ta järgmine aasta kavatseb või ei kavatse teha. Millega, kellega, kus, kas, mis raha eest, konkurentsivõimelisena või mitte ta sõidab või ei sõida! Järgmise aasta palk on tal ju käes, kuna Ferrari pani talle sõbralike sõnade saatel veidi näkku! Kui Kimi oleks aastakese luku taga, siis oleks üheselt selge mida ta tegema hakkab. MITTE MIDAGI!!!
