Artur Raiendik

Kell on 2:30. Jõudsin just koju Mukre raba loodusrajalt ning vaatetornist. Tegin paar päeva tagasi Ü’le ettepaneku, et võiks pimedas kuhugi välja minna, et statiivilt veits pilti teha. Täna õhtul tuli ta mulle poole kümneks järgi. Kuna otsest plaani ega sihtkohta polnud, siis  ekspromt korras sõitsime Mukre rappa, kus olime varemgi korra koos käinud. Tookord küll vara hommikul päikesetõusus ajal. Mulle oli täna kolmas kord Mukres viibida ning asub see Rapla maakonnas, Eidapere lähedal. Teel sinna nägime rebast, kes oli üsna tee lähedal. Auto ümber keerates ta loomulikult põgenes juba kaugemale.

Kohale jõudes märkasime esimesena totaalset vaikust, vähemalt võrreldes linnaga, sest hetke möödudes juba kostsid meieni erinevad loodushääled. Läksime piki laudteed rabajärvedeni, kus tegime esimesed fotod. Päike oli just just silmapiiri taha vajumas. Kes arvab, et seal ei olnud ühtegi sääske, on lammas! Kes arvab, et seal oli mitte just kõige suurem kogus sääski ning nad olid üsna talutavad, arvaku uuesti! Tegelikult ei häirigi mind see, et nad mind närisid. Pigem see, et neid oli kõikjal, tiirlesid kaamera ümber ja mu näo ees, ise lõpmatult pinisedes. Läksime mööda laudteed edasi vaatetorni ning ronisime üles. Vaade oli imeline. Sääski nii kõrgel ka ei olnud, vahest mõni üksik. Tegime pilte, pildistasin ka ühe panoraami jagu toormaterjali, eks millalgi keevitan kokku.

Pildid tehtud, olime tornis edasi. Kägu kukkus kusagil lähedal Korraga kuulsime üht häält ning see kordus. Ü. ütles, et see võib olla kas rebane või metskits / sokk. Vaatasime pimedusse ning kuulasime hääle liikumist – see tuli eemalt ning liikus rabajärvede vahel edasi, laias laastus poolkaarekujulise trajektooriga, tornist piisavalt kaugelt ning seejärel jäi hääl vait. Olime natuke veel tornis. Hea meel oli ülevalt näha, et laudteed oli juurde ehitatud. Teel tagasi auto juurde nägime ka jaaniusse ehk siis jaanimardikaid, mõni oli särav nagu LED-lamp sambla sees. Ü. tegi ka paar välguga pilti ning pimedusega harjunud silmadele oli see veidi valus, kuid vahva oli näha, kuidas välk omapäraselt üle maastiku rullus. Tagasi sõites nägime maantee ääres jänest, kasse ning teeäärses rohus helendavaid silmapaare. Teel askeldasid ka mõned konnad. Sõitsime sisse vihmapilve, juba rabas märkasime, et pilved kogunevad ning valgust jääb vaatamata valgetele öödele üha vähemaks. Autost avanes esitulede valguses lahe vaatepilt, kuidas värskelt maha sadanud vihmavesi aurustus, sest asfalt oli terve päeva päikese käes kuumenenud. Kogu teepind auras. Kohati läks sadu tugevamaks. Siiski enne Tallinna jõudsime vihapilvedest ette ning seega jõudsin ka kuiva nahaga koju. Kokkuvõttes oli väga lahe sõit ning ma jäin väga rahule! Teine kord võiks minna varem ning jääda kogu ööks. Tänan, Ü.!

Artur Minu elu Loodus, Pildistamine, Seiklus, Special!, Suvi

Käisin eile koos Nõmme Kaljuga Kohtla-Järvel ning nüpeldasime kohalikku Lootust 0:6. Jõudsime kohale kaks tundi enne avavilet ning algul mõtlesin, et mida ma siin nii kaua teen. Läksin ja vaatasin linna peal ringi, mida ma ikka oleks niisama passinud. Kevadel mängisime Lootusega Ahtmes ning see oli küll masendav “pommiauk”. Järve asum jättis mulle palju positiivsema mulje, oma osa oli selles kindlasti ka suurepärasel suveilmal. Majad olid enamasti korda tegemata, kuid siiski piirkonnale omapärase arhitektuuriga. Pean tunnistama, et ma palju Järveküla teelt kõrvale ei kaldunud, kuid nägin nii mõndagi huvitavat ja loomulikult tegin sellest pilti ka.

Jõudsin aegsasti tagasi staadionile ning olin tunnistajaks korralikule purustustööle. Üks purjus kohalike seltskond palus endast pilti teha. Peale mängu juhatas Tompa meid kohalikku magazin‘i, kuid seal ei leidnud keegi midagi sobivat ning me liikusime jalgsi edasi suuremasse poodi. Buss tuli meile sinna järgi, korjasime Tompa ja Istvani ka magazin‘i juurest peale ning sõitsime tagasi koju.

Kohtla järve koosneb teatavasti kuuest asumist: Kukruse, Oru, Sompa, Viivikonna (koos Sirgalaga), Ahtme ja Järve – kolmes viimases olen nüüd ära käinud.

Artur Minu elu JK Nõmme Kalju, Reis

Õhtupoolikul käisin korra telemaja juures, omandasin kaks raamatut ning liikusin läbi Kadrioru mere äärde. Tagasiteel külastasin kolme Laseringi kauplust. Kui keegi imestab, et miks kolmes, siis kõigis ei olnud sama valik ning ma uurisin turgu ja vaatasin mida saada on. Igatahes otsustasin enne koju jõudmist läbi astuda ka Sõpruse Hyper Rimist, sest tühi kõht andis tunda. Siiski astusin midagi meelepärast leidmata (viineripirukad olid otsas) läbi kassa lihtsalt välja ning olin suundumas ukse poole kui juba paar meetrit selja taha jäänud turvavärav tööle hakkas.

Kassade juures olnud turvamees oli kõhklev ja abitu, kuid siis kutsus mind siiski kõrvale ja küsis mult midagi eesti keeles, ma ei saanud ühestki sõnast aru. Nähes, et tema jutt jäi arusaamatuks järgnes veidi selgem “palun oota”. Siis ütles ta oma raadiosaatjasse vene keeles, et kassast väljus noormees midagi ostmata, värav hakkas tööle, kas peab teda kontrollima või ei. Mul oli sellest täiesti pohhui, pigem jälgisin huviga mis pöörde asjad võtavad. Midagi talle vastati ning ta juhatas mind edasi uuesti müügisaali sissepääsu poole, kus ootas mind juba tema kolleeg, kes saatis mind riiete osakonna riiulite vahel olevasse turvaruumi, kus viibis ka üks naisturvatöötaja. Mind turvaruumi eskortinud mees ütles, et alustame siis mu seljakotist ning siis tuli puhast kulda – palun pange kõik lukud kõrvale! See tuli nii ootamatult, et ma ei jõudnud enne seda lauset läbi mõelda kui mu suust tuli juba “MIDA, MIS MÕTTES?!” Mu nägu ilmselgelt väljendas end konkreetsemalt: “Mida vittu?!” See viimane mõte lipsas ka mu peast läbi, kuid hästikasvatatud ning viksi noormehena otsustasin seda mitte kasutada. Turvatöötajale oma imestust väljendades jõudis mulle juba kohale mida ta soovis, et teeksin. Avasin siis oma koti, ta uuris mu raamatuid ja arvas, et äkki on neil turvakleeps sisse jäänud. Ütlesin, et sain need eraisikult. Ta vastas selle peale: “Aaa… raamatukogust, jah?” Ei! Eraisikult ostsin, mitte poest ega raamatukogust! Siis ta tšekkis korra mu kaamerat ning järgmisena tuli mu Laseringi kilekott plaadi ja tšekiga. Avalõigus ma ei hakanud oma ostu mainima – vastasel juhul oleksite juba ära arvanud, mis toimus või mille peale väravad piiksuma hakkasid. Igatahes lasi naisturvatöötaja Laseringi kotikesest skänneriga üle ja see ka reageeris. Meesturvatöötaja jõudis juba öelda, et ilmselt see siis. Vabandati kenasti, pakkisin oma koti jälle kokku ning mind saadeti korduvate lisavabanduste saatel turvaruumist välja müügisaali soovides kena päeva. Ma vastasin, et pole hullu ning mõtlesin, et nüüd tuleb mul ju jälle kassadest läbi minna, mida ma ka tegin, kuid turvaväravad jäid vaiki.

Ma ei ütle turvatöötajate kohta ühtegi halba sõna, nad tegid oma tööd ning mulle valmistas see pisike seiklus lõbu, sest teadsin ju, et pole midagi virutanud. Olin valmis ka vaidlema ning nende kulul auru välja laskma, kui nad oleksid hakanud mingit ulmet mulle väitma. Siiski oli kõik ok – klienditeenindus oli viisakas, keeleoskus jättis ainult soovida, kuid lõpuks saime ju kenasti hakkama! Lihtsalt see väljend “Palun pange lukud kõrvale!” valmistas mulle ka trolli peale minnes veel tohutult nalja! Päeva kroon!

Artur Minu elu Feil!, Seiklus

Eile olin tööl vaid pool päeva. Selle jooksul märkasin, et kui tööpäev on poole lühem, siis liigub ka aeg kaks korda aeglasemalt! Lahkusin töölt, käisin Tondilt läbi ning edasi Hiiule bussi peale. Mitte just kõige meeldivama üllatusega pidin tõdema, et seekord me ei saanud jälle oma tavabussi, vaid selle väiksema venna – enamus mängijaid pidi kõrvuti istuma, ma sain õnneks veidi laiutada – niipalju kui see võimalik oli. Vahelduseks sõitsime mööda Viljandi maanteed – Tartu mnt. on pea sama igav ja tüütu kui Peterburi oma, lisaks polnud meie doktorihärra kunagi seda teed mööda sõitnud, seega jätkus tal uudistamist küllaga. Vahepeatuse tegime Türil. Viljandisse jõudes tundsin, et päike oli mulle jõudnud pika päeva jooksul liiga teha, mänguni oli tund, käisin poes ja kosutasin end vee ja jäätisega.

Staadionile jõudes nägin, et neiu Cat on ka kohal, seega ei hakanud end piltide tegemisega vaevama ja hea oligi, pea valutas sellest kütvast päikesest piisavalt. Mäng iseenesest polnud suurem asi, kuid kasutasime Tuleviku eksimused ära ja Kaljule 1:4 võit. Kes tahab lugeda, mis toimus, siis vaadake Kalju kodulehele – seal on kõik kirjas. Lahe oli see, et Christian lõi oma esimese värava Kalju särgis ning seejärel oli üle väljaku kuulda Miku häält: “Esimene, jah? Väga hea, teed välja!” Tänu sõidule jäime olime ilma jäämas kahest MM’i 1/8-finaalist: Paraguay-Jaapan ja Hispaania-Portugal. Teist mängu pidime kohe peale kohtumise lõppu kõik koos vaatama minema mingisse pubisse, mille asukoha Tompa oli välja uurinud, kuid kõigi suureks pettumuseks teatas bussijuht, et ta peab hiljemalt keskööks tagasi Tallinnas olema, sest hommikul tuleb uus sõit peale ning sõidumeeriku järgi peab buss vahepeal teatud tunnid seisma. Kahju, kõik tahtsid väga seda mängu näha. Polnud midagi parata, poest läbi nagu ikka ja tagasi kodu poole. Koju jõudsin umbes poole ühe paiku, magama tund hiljem, äratus oli erandkorras juba 5:30, fuck yeah!

Artur Minu elu Ilm, Jalgpall, JK Nõmme Kalju, Reis, Suvi

Sel ajal kui J.K. viibib sadu kilomeetreid eemal ja on taaskord B.Y.O.K. (Bring Your Own Kirves) ürituse headliner ja staar, toimub siin traditsiooniline “Fuck The Neighbours Musik Festivalen 2010″, kus astuvad üles nii paljud vanad tuttavad kui ka täiesti uued esinejad. Kindel on vaid see, et armu ei anta ning detsibellide kokku lükkamiseks jääb ka korralikust buldooserist väheseks! Fuck yeah! Küte, raisk!

Artur Minu elu Fucking A!, Küte, Muusika, Üritus

Hommikusöögiks oli vein.

Prantslannad kontrollivad olukorda

Peale seda sõitsin Kadriorgu naiste jalgpalli MM valikmängule Eesti-Prantsusmaa. Esimeses omavahelises kohtumises saadi võõrsil 12:0 peksa, seekord taheti esineda paremini. Kuigi prantslannad jõudsid esimest korda sihile alles 21. minutil, oli selgelt näha, et nad on meie tüdrukutest igas mänguelemendis korralikult üle – eriti jäi silma nende kiirus. See pole ka mingi ime kui meie amatööridest neiude vastasteks on professionaalsed mängijad sellistest klubidest nagu Paris Saint Germain, Olimpique Lyon, Montpellier jne… Siiski esimene poolaeg lõppes 0:1 ning ma arvasin korraks, et täna ei jäägi seisuks “hästi palju : null”, kuid teisel poolajal köeti Eesti väravasse veel viis palli. Seega esines meie koondis poole paremini kui eelmises kohtumises Prantsusmaa vastu. Loomulikult olin ma Eesti poolt, kuid olgem ausad – mängu tulemus oli üldjoontes ette teada ning vastaste mängu oli nauditav vaadata. Meil oli ka üsna palju õnne, skoor oleks võinud palju suurem olla. Loodame, et naised said vajalikke kogemusi juurde ning koondise areng jätkub.

Tagasiteel jõudis tramm sõita “Kadrioru” peatusest edasi vaid mõned meetrid enne kui ootamatult seisma jäi. Juht üritas oma sõidukisse elu uuesti sisse puhuda, kuid ei midagi. Lõpuks tuli ta oma töökohalt ära, sammus trammi tagaossa ja… nüüd ma tean, et ühe istme all on superlahe kast, mille sees saab trammile restardi teha! Igatahes see aitas ning inimesed, kes olid kogu selle aja trammi kõrval seisnud lootes ka peale saada, jäidki sinna nõutute nägudega edasi seisma!

Soovin kõigile ilusat Võidupüha!

Artur Minu elu Jalgpall, Naiskond, Suvi

… oli suurepärane – nagu alati!!!

Artur Minu elu Fucking A!

No wonder, et müügitulemused on sitad! Vähemalt ei ole see sinu süü J. – seega take it easy!

Artur Varia KP, Near death experience

Kallis päevik, kirjutan Sulle vastakate tunnetega – ma ei rebinudki täna mitte kelleltki pead otsast, kuigi kõik eeldused selleks olid loodud…

Artur Minu elu Olukord rindel

Sa tuled hommikul vara kui ma olen kahe kange back to back kohvi overdrive mode’s ja valad tulle õli juurde….trying to overclock my imagination! Oleks vaid kõik hommikud sellised…

Artur Minu elu Supernatural!