Igavene reede
Olen eilsest hommikust saati üleval… kuradi pikk reede on! Väsimus mind sellest hoolimata ei kimbuta. Kell 6:00 asutasin end teele, talvemõnusid nautima-jäädvustama. Käisime Üloga Keila-Joal ja Türisalu pangal. Lumi oli mõnusalt sügav, kohati oli ta kõvaks külmunud, kuid mõnda aega ühel kohal seistes võis end ühel hetkel põlvini hanges avastada. Mul oli nii hea tuju, naersin südamest! Lumi teeb alati tuju heaks. Selline ilus ja mõnus lumi, mitte see soolasegune pask tänavatel. Käisin eelmine nädalavahetus juba sulama hakanud lund kühveldamas. Lumi iseenesest on vesi aga see vesi oli vett täis! Viskasin ühe suure raske labidatäie hange ja lendasin ise järgi – see pani mind lihtsalt ohjeldamatult naerma, nii lõbus!
Aga tagasi tänasesse hommikusse pöördudes… päikesetõusu ajal oli merel jää ja lume kohal mõnus udu, eelkõige mingi jõe merre suubumise kohas. Väga mõnusad pastelsed toonid olid nii taevas kui jäätunud merel ning kõikjal oli näha sädelust ning kuldset päikesesära. Vaikus. Hea oli linnast välja saada. Aitäh Ülo!