Loetud hetked peale Pep Guardiola Pressikonverentsi, kus ta andis teada oma lahkumisest peatreeneri toolilt käesoleva La Liga hooaja lõppedes ning ajal mil mõlemad ülalnimetatud klubid on välja langenud Meistrite liigast ja tänavune viimane El Clasico on toimunud, kirjutan siia lõpuks oma ammu meeles mõlkunud mõtted seoses Real Madridi ja Barcelonaga.
Mulle meeldib mõlema klubi mänge vaadata ja nii Hispaania koduses liigas kui eurosarjas soovin alati nende võitu vastaste üle. Tegu on kahe tõeliselt fenomenaalsete mängijatega fenomenaalset jalgpalli mängiva fenomenaalse klubiga ning ilusat vutti on alati puhas nauding jälgida. Olenemata sellest, et mõlemal suurklubil on üksteisest erinev mängustiil ja –filosoofia, lõppevad nende mängud enamasti suureskooriliste võitudega.
Kuid kui Real Madrid ja Barcelona omavahel kokku lähevad, siis kuulub minu poolehoid kõhklusteta ja surmkindlalt…. Realile. On alati kuulunud. Sellest hoolimata ma ei halvusta kunagi Barcelonat. Milleks?! Mulle ei meeldi absoluutselt kui emba-kumba kiidetakse taevani ja teist kirutakse maapõhja. Mõtetu vaidlus kumb on hetkel parem jne, seda näitab liigatabel. Tiitlid nagu „kõigi aegade parim meeskond või klubi” on ka subjektiivsed. Kui kellelegi meeldib üks või teine või hoopis Real Zaragoza, siis on see väga tore, kuid inetu on vastaseid või rivaalklubisid niisama lahmivalt halvustada või kellelegi teisele oma sellekohast arvamust peale suruda.
Ja see toob mind järgmise asja juurde – mulle ei meeldi lugedes jalgpalli uudiseid aru saada kumba Hispaania giganti artikli autor palavalt fännab. Kuid üha enam kumab see nende kirjutistest läbi, alustades Soccerneti portaalist ja lõpetades Vabariigi suuremate päevalehtedega. Ma tahan faktipõhiseid uudiseid ja objektiivset erapoolikut analüüsi, mitte lugeda seda, et ükskõik kui hästi Realil ka ei läheks on Barcelona ikkagi tugevam, parem jne või vastupidi. Täpselt sama käib ka selle kohta mida kirjutatakse Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo kohta – üks ajakirjanik ülistab pidevalt üht ja teine teist.
Minu arvates on mõlemad suurepärased mängijad oma individuaalse stiili ja oskustega, tugevuste ja väheste nõrkustega. Ma ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine, mõlemad on juba mõnda aega olnud absoluutses tipus ja kui FIFA’l on aeg jälle Ballon d’Or kätte anda, siis minu poolest võib anda selle auhinna mõlemale korraga. Ja kui keegi minu käest peaks küsima maailma parima jalgpalluri nime, siis on selleks Diego Douglas Balbinot!
